48. Turul me oleme vennad ja õed...

„Hammasrattad! Vedrud! Kellamehhanismid! Hästi väljaõpetatud rotid! Praetud rotid! Väga hästi rotte püüdvad kassid!“
Just sellised hüüded kajasid üle keskväljakule rajatud turuplatsi. Iga müüja pidas oma kaupa teiste omast paremaks. Rotipoiss oli õnnega koos, et sai jälle inimesena ringi liikuda, sest muidu oleks temastki tehtud kassitoit, generaator või midagi veel hullemat.
Hinnakiri oli päris omapärane. Mõni müüja tahtis kauba eest vastutasuks toiduaineid, teine jällegi puhtaid sokke. Enamasti pidi vastu andma siiski midagi sellist, mis hüvitaks materjalikulu või kuuluks müüdava asjaga samasse kategooriasse. Näiteks kartulite eest võis vastu anda porgandeid,
villaste sokkide eest lõngakerasid, riiete eest kangast, õmblustarbeid või ehteid. Asjade eest võis tasuda ka oskustega. Mõnel üksikul müüjal oli see info väikeses kirjas hinnalipiku servale kirjutatud, sest igasugused oskustööd, nagu näiteks juuste lõikamine või katkiste jalanõude parandamine, polnud sugugi nii palju oodatud kui tarbeesemed.
„Max, sul on võimalus oma andeid näidata,“ ütles Kris teda küünarnukiga müksates.
„Vaevalt keegi meile kaarditrikkide eest süüa annab,“ kahtles Max. Kindluse mõttes küsis ta müüjalt siiski, kas selline võimalus tuleks kõne alla. 
Toiduleti taga istuv tädike pahvatas südamest naerma. „Ei taha ma sinu trikke,“ ütles ta. „Iga teine oskab siin mingeid vigureid teha. Kes neelab tuld, kes moondab ennast linnuks või loomaks... Kui sa mu külmiku korda teeksid, oleksin väga tänulik.“
„Seda me kahjuks ei oska,“ ohkas Max. Ta ei pannud tähelegi, kuidas Kris midagi oma hõlma alt välja otsima hakkas.
„Te olete nii kaunis naine, et ma sooviksin teid joonistada,“ ütles Kris müüjanna ette ühele põlvele laskudes. „Kas te lubate mul seda teha?“
Komplimendist meelitatud tädi lubas lahkelt naeratades endast portree joonistada. Krisil kulus vaid mõni minut, et teha üsna ilmetu välimusega naisterahvast pilt, millel ta päris kena, kuid siiski äratuntav välja nägi.
„Sa oled ju tõeline kunstnik!“ hüüdis tädike õnnest särades. Ta andis teelistele lahkelt kotitäie pirukaid ja vorstikesi, millest jätkus terve seltskonna jaoks, ning lastele veel lisaks pihutäie maiustusi.
„See on ikka looduse poolt suur raiskamine, et sa gei oled,“ kommenteeris Lily, kui nad olid müügileti juurest kaugemale jõudnud. „See tädike oleks sulle iseenda pealekauba andnud.“
Üleni kaltsudesse mähituna nägi Lily välja nagu hauakambrist põgenema pääsenud muumia, aga siinse rahva hulgas ei äratanud tema välimus vähematki uudishimu. Üleüldises puududes kanti seljas absoluutselt kõike, mida oli võimalik leida. Korralike riietega võisid uhkustada ainult need, keda üleüldine kaos paremini säästnud oli ja kes oskasid praegust olukorda enda kasuks pöörata.
„Mida tähendab „gei“?“ küsis Alice. Kohas, kust tema tuli, kasutati selliste inimeste kohta palju ebaviisakamaid väljendeid.
„No teda ei huvita naised,“ seletas Lily. „On ju nii, Kris?“
Näost punaseks muutunud Kris noogutas vaevumärgatavalt ning tal oli nii kahju kuulda hingepõhjani pettunud Alice´i mõtteid. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

256. Vaoshoitud sadism ja eksistentsiaalsed küsimused

47. Tiivad ja sõõrikud