47. Tiivad ja sõõrikud

Päike oli juba kõrgel ja tükkis akende ette riputatud tekkide vahelt vägisi läbi pugema, kuid vanamees polnud ikka veel tagasi tulnud. Aimates halba, läks Kris hammasratta juurde Sauronit otsima. Tagasi tuli ta väga halva uudisega. 

Põgenikke ootas ees uus rännak, sest tööpostil hinge heitnud vanamehe korterisse nad kauaks jääda ei saanud.

„Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et kõik vanainimesed, kellega me kohtume, surevad üsna varsti? Kõigepealt Esme, nüüd Sauron... Äkki peaksime endile mingi sildi seljale kleepima, mis vanurid meist eemale hoiaks?“ Kris jäi teistele toasolijatele küsivalt otsa vaatama.

„Võib-olla pole sa veel märganud,“ alustas Max ettevaatlikult, „aga vanainimestel ongi kombeks ära surra. Ma ei tea veel ühtegi vanurit, kes oleks igavesti elama jäänud.“

„Ega keegi teda ei mürgitanud?“ küsis raamaturiiulite pealt tolmu pühkinud Alice. „Kas sa vaatasid tema kohvitassi ja toidunõud üle?“

„Mismoodi ma neid vaatama oleksin pidanud?“ küsis Kris. „Mul polnud vanameest otsima minnes meeles kaasaskantavat keemialaborit taskusse pista.“

„Sul on kaasaskantav labor?“ imestas Alice. Tundus, et sarkasm oli tema elust väga kaugelt mööda läinud.

„Ei, aga ma soovin, et mul oleks,“ vastas Kris nina kirtsutades. „Muide siinkandis ei saa raha eest süüa osta, ma juba proovisin.“

„Kuidas siis saab?“ küsis Rotipoiss. Sauron oli enne äraminekut neile natuke toitu jätnud, aga see hakkas juba otsa lõppema.

„Nad vahetavad asju teiste asjade vastu,“ lausus Kris riiulitel olevaid esemeid uurides. „Näiteks pätsi saia eest tuleb anda natuke jahu ja mune. Umbes nii, et maksad asja eest selle koostisosadega.“

„Kuskohast me selle jahu ja munad veel võtma peaksime?“ ohkas Max. „Oli neil ka midagi sellist, mida saaks osta...“ Ta lasi pilgul üle toa rännata. „Raamatute eest? Nendest küll süüa teha ei saa, aga kokk saaks raamatuid lugedes kindlasti palju targemaks. Äkki sooviksid toidumüüjad kokaraamatuid uute põnevate retseptidega?“

„Ei, raamatuid nad ei tahtnud.“ Kris libistas taskusse portselanist kujukese ja paar klaaskuuli. 

„Kas nende eest saab süüa osta?“ küsis Rotipoiss lootusrikkalt.

„Muidugi mitte,“ vastas Kris. „Need lihtsalt meeldisid mulle.“ 

Pettunud nägudega lapsed lonkisid kööki kappe uurima, lootes, et äkki oli enne midagi kahe silma vahele jäänud. Max istus haigevoodile Lily juurde ning hakkas verest ja koevedelikust läbi imbunud sidemeid vahetama. Vampiiritar ei kartnud teda enam ja lasi mehel enda eest hoolitseda. 

„Alice, too mulle jahedat vett ja puhast riiet,“ palus Max. Tüdruk tormas kohe käsku täitma, nagu viibiks ta ikka veel Kiriku kõrtsis. Olukord oli endiselt halb. Haava puhastamiseks vajalikke antibakteriaalseid vahendeid ei olnud, oli ainult vesi ja seep. Marlit ja vatti polnud samuti. Nende asemel olid vanad hõredaks kulunud käterätid ja ribad puruks rebitud linast. Õnneks polnud põletikku veel tekkinud, aga sellistes tingimustes oli see vaid aja küsimus.

„Pea vastu,“ ütles Max, enne kui verist, ilma nahata laiku vampiiritari seljal märja lapiga puudutas. Lily surus hambad risti ja oigas summutatult. Ta ei tahtnud lapsi hirmutada, kuid valu oli hullem, kui ta välja kannatada suutis.

„Tiibu pole enam,“ märkas Rotipoiss. Tõepoolest, Lily seljale tätoveeritud liblikatiivad olid kadunud koos seljalt maha kooruva põlenud nahaga.

„Kui ta ära paraneb, küll saab siis uued tiivad,“ lohutas Max lapsi, mõeldes samal ajal: Ööliblikas lendas valgusele liiga lähedale ja kõrvetas oma tiivad. Võib-olla oli see taotluslik. Ehk ei tahtnudki Sid teda tappa, vaid üritas Lily tiibu ära põletada.

Nähes Krisi imestunud pilku sai Max aru, et oli unustanud oma mõtteid tema eest varjata. „Ära pane tähele,“ lausus ta. „Mul on vist ikka veel mingid järelnähud pärast seda, kui Sid minu ajus sorimas käis.“

„No kui sa artistina enam tööd ei leia, võid poeediks hakata,“ arvas Kris. „Mis rottidest saab?“

Äkiline teemamuutus ajas Maxi segadusse. „Rottidest? Millistest rottidest?“

„Nendest, kes elavad kõrvaltoas,“ vastas Kris. „Keegi peab neid toitma, kui me ära läheme, aga vanameest ei ole enam.“

„Kas me peame jälle minema?“ oigas Lily. „Mul on juba kõrini sellest pidevast põgenemisest.“

„Äkki saaksime veel natukeseks ajaks siia jääda,“ nõustus Alice. „Meil pole kusagile minna.“ 

Max ja Kris raputasid üheaegselt pead. „Ei, me ei saa siia jääda,“ ütles Max. „Varem või hiljem leiab keegi vanamehe, helistab politseisse, siis tullakse siia ja...“

„Kas siin on politsei?“ kahtles Kris. „Kui ongi, kas neile makstakse palka kohvis ja sõõrikutes?“

„Sõõrikud!“ hõiskas Rotipoiss, kes oli kööki kuulnud ainult viimast lausekatket.

„No kes iganes ta ka poleks, siia tuleb keegi kohe kindlasti!“ hüüdis Max ärritunult. „Lõpetage juba see toidujutt!“

Lily tõmbas keeleotsaga üle kuivanud huulte ja sosistas vaevukuuldavalt: „Ma olen näljane.“

„Sind kästi toita veega ja siduda voodi külge, kui midagi enamat tahad,“ ladus Kris oma teadmised abivalmilt lagedale.

„Tead, mine parem ja lase rotid vabaks,“ ütles Max tüdinult käega lüües ning läks vannituppa, kaasas tühi kohvikruus vere jaoks.