46. Süü

Kuigi Lily oli juba rahulikum, ei julgenud Max ikka veel temale läheneda. Ta vaatas eemalt, kuidas Kris ja vampiiritari haavu sidus ning püüdis vaigistada enda sees karjuvat süütunnet. Peas keerlesid üksikud mälupildid. Parem oleks olnud mitte mäletada.

Keset ööd kuulis Max, kuidas Lily vaikselt tema nime sosistas. Mees tõstis pea kokku kägardatud riietelt, mis patja asendasid. Ta ei uskunud oma kõrvu. Kas tõesti rääkis Lily temaga?

"Max, kas mu suitsud on alles?" küsis vampiiritar. 

"Kui Kris kõiki ära tõmmanud pole, siis peaks midagi alles olema," vastas Max. Ta tõusis ettevaatlikult püsti ja hiilis Krisi seljakoti juurde. Pärast põgusat ringikobamist sattus käe alla midagi kandilist. Oligi suitsupakk! Koti omanik magas sügavalt, roosa mängujänes kaisus. 

"Palun aita mind püsti," sosistas Lily. Ta sirutas käe ja Max võttis sellest väga õrnalt kinni, kartes haiget teha. Sõrmed sulgusid tugevamalt mehe omade ümber. Lily vaatas teda tähelepanelikult läbi hämaruse. 

"Mina olen," kinnitas Max. "Kui soovid, võid Krisi üles äratada ja kaasa kutsuda."

"Pole vaja," vastas Lily. "Lähme välja, tahan sinuga omavahel rääkida."

Jahedat õhku sügavale kopsudesse tõmmates tundus Lily'le, nagu põleks tema keha uuesti päikeselõõsas. Ta surus hambad kokku, kuid valuoie lipsas ikkagi üle huulte. 

"Lily, ma tõesti ei tahtnud seda sulle teha, aga Sid oli tugevam," vabandas Max. "Ma olin oma kehas lõksus ja pidin pealt vaatama, mida ta... ma... Ma ei mäleta siiani päris kõike, mis juhtus."

"Väga hea, et sa ei mäleta," pomises Lily endamisi ja raputas tuhka sigareti otsast. 

"Ma tapan ta," lubas Max. "Aitab sellest jamast." 

Vastuseks sai ta vampiiritari põlgliku naeruturtsatuse. "Kuidas sa teda tappa mõtled? Isegi, kui sa ennast õhku laseksid, roniks ta sinu kehast välja ja otsiks uue."

"Midagi ma pean ju tegema!" hüüdis Max ja jätkas oma hääle valjusest ehmununa vaiksemalt: "Nii ei saa lõputult jätkuda. Ta piinab meid nii kaua, kuni ära tüdineb ja siis..." Maxi silmad klaasistusid ja ta jäi mõtlikult kaugusse vahtima.

"Mis siis?" küsis Lily, kontrollides, kas Max viibib endiselt oma kehas.

"Ma rääkisin sulle, mis mu lapse emaga juhtus," lausus Max. "Kas saaksid mulle ka ühe sigareti anda?"

Nad suitsetasid koos viimaseid sigarette ja rohkem sõnu polnudki tarvis. Vampiiritari vasak käsi oli ainsana päikesekiirtest puutumata jäänud. Max põimis sõrmed Lily käe ümber ja ootas, et naine uuesti samaga vastaks, kuid vampiiritar näis oma mõtetega mujal viibivat. 

Vaikuse katkestas Kris, kes tormas suure kolinaga uksest välja, vaatas sõgeda pilguga ringi, kuni märkas paaniliselt tagaotsitud kaaslasi, ning küsis imestunult: "Max, miks sa suitsetad?"

"Et sa küsida saaksid," vastas Max ning hõõrus koni saapaninaga laiaks. "Kui sina ka tahad, siis pead ootama. Praegu on otsas."

"Aga..." alustas Kris, kuid Lily lükkas ta üle läve tuppa tagasi. "Tasa, muidu ajad veel lapsed üles," sosistas ta. "Ja kui sa veel minu asjades sorid, lisan su enda menüüsse. On selge?"

Lugenud vampiiritari mõtteid, sai Kris aru, et Lily ei teinud nalja. Ta pidas paremaks vait jääda ja tagasi pikali heita. Hommik polnud enam kaugel.