41. Kääbus

Kris ei uskunud oma silmi, nähes lähenevat veoautot. Sõiduk nägi välja veidi omapärane, sest katusel tossas suur korsten nagu auruveduril, aga see ei omanud antud olukorras vähimatki tähtsust. Hüpanud keset teed, vehkis Kris kätega ning oleks äärepealt auto rataste alla jäänud. Äkkpidurduse käigus libisema hakanud järelhaagis lohises, külg ees, Krisile nii lähedale, et mees tasakaalu kaotas ja istuli kukkus. Kuid ta hüppas kohe uuesti püsti ja hakkas vastu autoaknaid taguma.

„Aidake! Meil on vaja kiiresti linna pääseda!“ hüüdis Kris. „Siin on vigastatud inimesed!“

Aknaklaas vajus alla ja rooli tagant põrnitses teda kellegi tige nägu.

„Mida sa kurat lõugad? Kobi kuuti ja võta oma vigastatud kaasa!“ sõimas näo omanik. Auto uks avanes ning istmelt ronis alla umbes meetri pikkune sonimütsi ja ruudulisi traksipükse kandev kääbus. Töntsidel jalgadel taarudes läks ta haagise uste juurde ning avas need imekspandava osavusega.

„Ärge kaupa verega määrige,“ torises ta kipakal treppredelil turnides ning kõrgeid kastivirnu tekkide ja kileräbalatega kinni kattes. Ta ei esitanud ühtegi küsimust Maxi kohta, kelle käed, jalad ja suu olid riideribadega kinni köidetud. Piksi ronis kastide otsa ning Lily, kes oli ikka veel meelemärkuseta, sai koha esiistmel kääbuse ja Krisi vahel. Rotid olid märkamatult kauba vahele pugenud. Seda, kus Alice ennast peitis, Kris täpselt ei teadnud, aga ta kuulis tüdruku mõtteid. Järelikult oli Alice kusagil lähedal.

„Jäite teeröövlite kätte, jah?“ küsis autojuht mõistvalt noogutades. Tema viha oli kiiresti lahtunud ja asendunud suhtlemisvajadusega. Vastust ootamata jätkas kääbus: „Sinutaolisi tuleb mul iga nädal vähemalt korra üles korjata. Ega need maakad nalja mõista. Ise nad linna ei tüki, aga riisuvad kõiki, kes on vähegi linnainimeste moodi.“

Saades aru, et teda peeti linnainimeseks, ei hakanud Kris ütlema, et ta äsja maalt saabus ja kohalik linn oli tema jaoks täiesti tundmatu. Ta hoidis Lily pead hellalt süles, kontrollis lühikeste vaheaegade järel, kas naine ikka veel hingab, ning ootas kannatamatult kohale jõudmist. Kuigi linnapiir oli juba üsna lähedal, võttis natuke aega, enne kui tühjalt mustendavate akendega majad otsa lõppesid ja nad inimasustust nägema hakkasid. Kõikjale riputatud värviliste tulukeste sära meenutas jõuluaega. Käepärastest vahenditest kokku klopsitud masinad, mille otstarve esialgu arusaamatuks jäi, nägid välja nagu diskokuulid ning linnaelanike riietele kinnitatud pisikesed hammasrattad, needid, pudelikorgid ja muud kulinad plinkisid silmipimestavalt. Kohalike värvikireva riietusega võrreldes tundus Krisi seljas olev litritega kaetud arlekiinikostüüm ülimalt tavalisena. Enam polnud tarvis imestada, miks teda juba esimesest pilgust linnainimeste hulka arvati.

„Olemegi kohal,“ ütles kääbus pidurit vajutades. Nad olid peatuma jäänud tohutusuure hammasratta juures, mida Kris ennist tee peal märkas. Aeglaselt pöörleva sakilise ketta kõrval seisis roostepruunidest plekktahvlitest kokku klopsitud lobudik. Maja uks avanes ja auto juurde astusid tunkepükse kandvad mehed, kes hakkasid kaste haagisest välja vedama, pööramata vähimatki tähelepanu kaubavirnade keskel istuvatele inimestele. Kääbus osutas pisikesele vahiputkale. 

„Mine valvuri juurde. Ta oskab su haavatuid aidata,“ õpetas ta. 

Kris tänas kääbust ning ruttas, Lily süles ja seljakott seljas, putka suunas. Adrenaliin oli talle erakordse jõu andnud. Piksi jooksis tema kannul, rotid jalgade ümber siblimas, ning Maxi viskasid transporttöölised maja ette laotud kastivirna otsa nagu kaltsunuku.