40. Taaskohtumine

Kris ja Alice olid kõndinud peaaegu tund aega, kui leidsid viimaks Maxi ja ümber kukkunud tõlla. Hobuseid polnud kusagil näha. Piksi seletas midagi arusaamatult häälitsedes ja metsikult kätega vehkides. Rotid olid tema ümber kobaras nagu karusnahast vaip.

„Kui ma siia jõudsin, polnud enam hobuseid ega Lily´t,“ ütles Max. "Jättiski meid maha."

Piksi hakkas veel kõvemini sädistama ning osutas sõrmega Maxi poole. Keegi ei saanud aru, mida ta.öelda üritas.

„Lily jooksis minema koos hobustega?“ ei uskunud Kris oma kõrvu. See ei kõlanud üldse õigesti. 

„Tundub nii,“ vastas Max. Ta näis kuidagi liiga rahulik, arvestades olukorra tõsidust. Eelmisel korral, kui Lily kaduma läks, ta küll nii ei käitunud. Palavas päikeselõõsas higistades meenus Krisile, et Lily poleks saanud tõllast väljuda ilma varju pakkuvate kehakateteta. Neid tema mäletamist mööda kaasas polnud. Kiire põgenemise käigus jäid maha kõik Lily riided ja isiklikud asjad.

"Ma lähen vaatan igaks juhuks natuke ringi," ütles Kris, kuid Max astus talle ette ja lausus külma rahuga: „Sa ei lähe kuhugi."

Kris leidis ennast püssitoruga silmitsi seismas ning Max hoidis sõrme päästikul. „Sa jääd siia ja teed nagu ma ütlen. Muidu ootab sind ees kohtumine Lily´ga, aga mitte

sugugi nii, nagu sa lootsid.“

Kris neelatas kuuldavalt. Alles nüüd märkas ta, et Max kandis päikeseprille. Tõenäoliselt varjasid tumedad klaasid valguskartlikke silmi, mis ei kuulunud Maxile. Veel pani Kris tähele, et Alice oli õhku haihtunud, kuid tüdruku mõtted olid endiselt selgesti kuulda. Vägisi peale tükkivat naeru tagasi hoides muutus tõstis Kris käed üles. 

„Olgu,“ vastas ta. „Ma teen kõike, mida sa soovid. Ära ainult tulista. Ma kardan pauku.“ Viimaseid sõnu öeldes irvitas Kris laialt. Maxi tumedad kulmud tõmbusid prilliklaaside kohal kipra. 

„Mis sul plaanis on?“ küsis ta, hoides venda endiselt sihikul.

„Minul? Ei midagi,“ vastas Kris täiesti siiralt. Hetk hiljem langesid Maxi püksid põlvini ja ta pillas püssi käest. Tekkinud segadust ära kasutades haaras Kris maha kukkunud relva ning veeretas ennast tee äärde kraavi. Seal avanevat vaatepilti nähes suutis ta vaevu karjatust tagasi hoida.

Vihast vahutav Max tõmbas oma püksid üles ning otsis pilguga süüdlast, kes temaga sellist rumalat nalja teha julges. Lapsed olid tõlla taga peidus ja rase tüdruk... Teda polnud kusagil. Max tahtis Krisile järgi hüpata, kuid kaotas tasakaalu ja kukkus näoli kruusakivide sisse. Pilku tõstes jõudis ta näha püssipära välgatust ja seejärel mattus kõik pimedusse.

Mõni hetk varem:

Kraavis kõrge rohu sees lamas Lily teadvusetu keha. Tema nahk oli peaaegu mustaks kõrbenud ja sügavast peahaavast voolas lakkamatult verd. Vampiiritar elas veel, aga tundus, et mitte enam kaua. Kris kiskus palavikulise kiirusega endal riideid seljast, et põlenud nahka päikesekiirte eest kaitsta. Justkui taevaste jõudude halastusena katsid tumedad pilved taeva ja hakkas sadama tihedat vihma.

„Pea vastu,“ sosistas Kris. „Pea vastu, sa saad terveks. Sa oled ju vampiir. Vampiirid ei sure.“

Tee pealt oli kuulda rämedat vandumist ja kukkuva keha mütsatust. Kris tõstis pea, haaras relvatorust kõvasti kinni ja virutas Maxile püssipäraga võimsa hoobi. Sellest piisas, et teda natukeseks ajaks uimastada.