39. Ori

Taevas hakkas juba roosakaks tõmbuma, kui küla lõpuks selja taha jäi ning linna siluett kaugelt paistma hakkas. Varemed kõrgusid silmapiiril nagu katkised hambad rauga suus. Lily oli tõlla akendele kardinad ette tõmmanud ning püüdis magama jääda, toetades oma pead kõikuva ja logiseva seina najale. Maxil oli liigsest joomisest paha hakanud ja ta oksendas sõidu pealt, jättes endast maha ligase raja. Tõlla rattad said samuti Maxi mao sisuga kokku, kuid kattusid peagi teetolmu ja poriga. Krisi juustest nõrgus ikka veel hobuste joogivett ning vereringe tema jalgades oli juba ammu lakanud, sest Ori ei kavatsenudki sülest lahkuda. Piksi istus tõlla katusel, imetledes päikesetõusu ja rotid olid kogunenud Lily seelikusaba sisse kobarasse. Ajalehepaberisse keeratud surnud rotid olid samuti kaasas, sest arusaamatul põhjusel lootis Kris loomi ikka veel ellu äratada ja Rotipoisiga uuesti kokku liita.

„Piksi, mine tõlda. Muidu külmetad ennast!“ hüüdis Max, püüdes nõnda mõtteid kõrvale juhtida oma halvalt enesetundelt. Kes teab, millest need kohalikud õlut tegid, aga kui tema kuulikindel magu sellele niimoodi reageeris, ei saanud tegemist olla normaalse kraamiga. Ahvipilka ei kuulanud Maxi käsku ning kõõlus rahulikult edasi.

Linna piirjooned muutusid üha selgemaks ja eriskummalisemaks. Kui tavalise linna puhul oleksid esimesena silma paistnud tornitipud ning majade kandilised piirjooned, siis siinsed kujundid tundusid kuidagi futuristlikumad. Kindlasti polnud need kandilised, vaid kõigi teiste võimalike vormidega. Üle katuste kõrgus hiigelsuur hammasratast meenutav moodustis. Max pidas hobused kinni ja ronis kutsaripingi otsast alla. Loodus kutsus nii teda kui teisi reisijaid ning tee ääres kasvas sobiv põõsastik selliste asjade ajamiseks.

„Kas seal on lõbustuspark?“ küsis Kris linna poole osutades. Ta pidas hambulist ketast vaaterattaks.

„Varsti saame teada,“ vastas Max. „Miks sa tema kaasa võtsid?“ küsis ta vahepeal poolläbipaistvaks muutunud Orja poole osutades. Tüdruk muutus suurest hirmust uuesti nähtamatuks.

„Ma ei teadnud, et ta kaasa tuli,“ luiskas Kris, tundes, kuidas veri talle näkku valgus ja kõrvad õhetama hakkasid. Max mõmises pahuralt midagi arusaamatut. Ta lootis endamisi, et Ori linnas endale kiiresti uue peremehe leiab.

Ahviplika hüppas tõlla katuselt hobuse turjale ning lõi sõrmed tihedasse lakka. Ehmunud loom hirnatas valjusti ja pistis jooksu, teine hobune kannul ja tõld kõige taga veeremas. Max tormas karjudes nende kannul ning Kris jäi täielikus segaduses keset teed seisma. Ta ei teadnud enam, kuhupoole minna. 

Ori sikutas kärsitult Krisi varrukast. „Lähme, enne kui nad silmist kaotame.“

„Me oleme nad juba silmist kaotanud,“ vastas Kris, kuid lonkis siiski koos Orjaga edasi. Tee oli tühi ja ainsaks mälestuseks kaduma läinud tõllast olid kõverad rattajäljed pori sees. Maxi polnud kusagil näha. Hetk tagasi hinge vaakunu kohta jooksis ta päris kiiresti.

„Ütle, kui sul halb hakkab ja sa enam kõndida ei jõua,“ muretses Kris. Tal polnud Orja jaoks isegi vett, söögist rääkimata. Krisil ei olnud vähimatki aimu, mida tüdrukuga peale hakata, kui tal tõepoolest paha peaks hakkama.

„Pole viga,“ vastas Ori hingeldades. „Ega ma nii nõrguke pole, kui välja paistan.“

„Kas sa...“ alustas Kris. „Sa... Mis su nimi oligi?“

„Minu nimi on Ori,“ vastas Ori. „Mäletad, ma ju ütlesin sulle.“

„Aga kas sul oli kunagi päris nimi?“ küsis Kris. "Selline nimi, mille panid su vanemad."

„Vist oli küll,“ tunnistas Ori. „Kahjuks ma ei mäleta oma nime.“

Kris mõtles pisut, enne kui uuesti küsis: „Kas sa seda ka ei mäleta, kuskohast sa tulid?“

„Mitte eriti,“ vastas Ori. „Mis siis?“

„Sa räägid teistmoodi, mitte nagu need kohalikud seal külas,“ tegi Kris huvitava tähelepaneku. „Järelikult tulid sa kusagilt mujalt.“

„Jah,“ ütles Ori. „Ma tulin tõesti kusagilt mujalt.“ Isegi mõtteid lugedes ei saanud Kris tütarlapse päritolu kohta selgemat vastust.

„Kuidas sinust ori sai?“ küsis Kris järgmiseks. Ta kohe ei osanud vait püsida.

„Ma... Sattusin siia kogemata,“ vastas Ori ebamääraselt. „See, kes mind leidis, müüs mu kõrtsmikule.“

„Kes su leidis?“ küsis Kris arusaamatusest kulmu kortsutades.

„Ma ei mäleta,“ vastas Ori.

Kris silmitses tüdrukut tähelepanelikult. Tundus, et Ori rääkis tõtt.

„Miks sa meiega kaasa tulid?“ küsis Kris.

„Et pääseda,“ vastas Ori.

„Kõrtsist?“

„Jah.“

„Miks sulle seal ei meeldinud?“ Krisi küsimus kõlas nii lihtsameelsena, et Ori puhkes südamest naerma.

„Miks oleks pidanud meeldima?“ küsis ta. „Ma olin ori ja mu laps oleks tõenäoliselt samuti kellelegi orjaks müüdud.“

„Kõrtsmiku laps?“ oli Kris otsekohene.

Ori ei vastanud ja põrnitses oma mudaseid varbaid. Mälupildid, mis ta peas esile kerkisid, olid jubedamad, kui Kris oleks eales osanud arvata. 

„Kavatsed sa lapse üksinda üles kasvatada?“ 

Tüdruk kehitas õlgu. Kris lõpetas Orja ülekuulamise. Oli ilmselge, et neiu ei teadnud isegi, mis temast edasi pidi saama. Ta lihtsalt põgenes kohe, kui selleks võimalus avanes.

„Kuule, aga sa suudad ju nähtamatuks muutuda!“ hüüdis Kris äkitselt. „Miks sa kõrtsmiku juurest juba varem ei põgenenud?“

Ori vahtis teda nagu peast põrunut. „Kuhu ma läinud oleksin? Külaelanikud oleksid mu kohe välja andnud.“

„Ega meie juureski lillepidu pole,“ hoiatas Kris tõsiseks muutudes.

„Ma tean,“ sõnas Ori ja peatus hetkeks, et kõhust kinni haarata. Pärast lühikest puhkepausi lisas ta: „Ükskõik kus mujal on parem kui peremehe juures.“

„Alice," ütles Kris. "Kas sulle meeldib see nimi?“

„Olgu,“ vastas Ori. „Ma võin olla Alice. Laps, kes kukkus küülikuurgu.“

Sellist vastust Kris oodata ei osanud. „Kuidas sa seda lugu tead?“

„Mu ema luges seda mulle,“ ütles Alice. „Siis, kui ma veel siin polnud.“

„Polegi lastekodulaps,“ mõtles Kris valjusti. Mäletab lapsepõlves ette loetud jutte, aga mitte seda, mis võrdlemisi hiljuti juhtus, lisas ta mõttes. 

„Miks sa lastekodu mainisid?“ imestas Alice.

„Meie... Kõik, kes on teistsugused, noh... Oskavad teha midagi ebatavalist... Oleme pärit lastekodust,“ seletas Kris kätega vehkides. „Sina ei ole.“

„Meil kõigil olid kunagi vanemad,“ tuli Alice lagedale üllatavalt loogilise tõega.

„Seda küll...“ nõustus Kris. Ta püüdis kujutleda, milline võis välja näha tema ema. Millegi pärast kerkis vaimusilma ette Lily. Vampiiritar oli ainus naisterahvas, kes Krisi hästi kohtles, temast tõesti hoolis.

Alice jäi Krisi ette seisma ja küsis: „Kas sa olid selline juba sündides?“

„Milline?“ ei saanud Kris küsimusest aru. „No ma olin päris kindlasti palju väiksem. Ja rääkida ega kõndida ma samuti ei osanud.“

„Sa oled nii naljakas,“ hakkas Alice naerma ja täpsustas: „Kas sa suutsid kuumust ja tuld teha juba lapseeas?“

„Beebieas toimunut ma ei mäleta. Asju süütama hakkasin ma üsna hilises lapsepõlves,“ meenutas Kris. „Ja sina? Kuna sa nähtamatuks muutuma hakkasid?“

„Siia jõudes,“ vastas Alice.

„Ah nii,“ kergitas Kris kulme. “See on küll huvitav.“

Tüdruk kehitas õlgu. „Küllap polnud mul varem seda oskust tarvis. Aga ta leidis mu alati üles. Vist lõhna järgi.“

„Kõrtsmik?“

„Jah.“

Tekkis ebamugav vaikus, kuni Alice teemat vahetas: „Kuidas te kokku saite? Sina ja Max ja kõik teised.“

„See on pikk lugu,“ vastas Kris. „Lühidalt kokku võttes korjas elu meid kõiki üles. Ja Max korjab siiani tänavalt inimesi üles.“

„Korjab inimesi?“ ei uskunud Alice oma kõrvu.

„Nojah. Nagu kassipoegi,“ täpsustas Kris. „Kõigepealt võttis ta endale minu. Seejärel Lily ja viimaks lapsed. Tegelikult tulid lapsed ise. Koos mustlaseidega, kes ära suri.“

„Kuskohast te tulite?“ küsis Alice.

„Mujalt,“ vastas Kris. „Võib-olla sealt, kust sinagi.“

„Milline su kodu oli?“ uuris tüdruk. „See, kus sa üles kasvasid.“

„Mul polnudki kodu, kui esimesi aastaid lastekodus mitte arvestada,“ ütles Kris. „Me rändasime koos Maxi, tema õe ja vennaga kogu aeg ühest linnast teise.“

„Kas te ööbisite suurtes majades ja ilusates tubades?“ küsis Alice unistavalt taevasse vaadates.

„Oleks see vaid nii,“ vastas Kris sügava ohke saatel.

„Kuidas te Kirikusse sattusite?“ Alice püüdis meenutada seda, mida Kris talle juba rääkinud oli. „Sa ütlesid, et mingi asi jättis teid siia lõksu.“

„See on imelik lugu“ lausus Kris. „Nagu muinasjutt. Sa nagunii ei usuks.“

Tüdruk hakkas lapselikus vaimustuses rõõmsalt käsi plaksutama. „Mulle meeldivad muinasjutud! Vana Sam rääkis ikka muinasjutte, kui ta oli üle kolme kannu õlut ära joonud.“

„Kas ta rääkis sulle juttu vilepuhujast, kes rotid endaga kaasa meelitas?“ küsis Kris.

„Jaa!“ hüüatas Alice. „Kuidas sa teadsid?“

„Meie olime ka sellised rotid,“ sõnas Kris, jättes mainimata, et oli tüdruku mõtteid lugenud. „Ise puhusime vilet ja ise läksime.“

„Ma ei saa aru,“ tunnistas Alice.

„Täpselt nii oligi nagu ma ütlesin,“ ütles Kris. „Puhusime vilet ja tulime siia maailma. Tagasi minna enam ei saa.“

Alice hakkas jälle naerma. Oli ilmselge, et ta ei uskunud Krisi ja pidas tema juttu järjekordseks naljaks.