38. Hobusevargad

Sellel ajal, kui Kris tegeles rottide ja Orjaga, muutus pidu kõrtsisaalis üha metsikumaks. Max suutis vaevu jalgel püsida ning lõbustas oma veidra käitumisega kõiki, kes polnud veel laua alla vajunud.

Lily´l oli ammu järg käest kadunud, kellele ta mida viima pidi, kuid keegi ei tundunud otseselt nurisevat, sest purjus kliendid suutsid vaevalt oma nime meeles pidada, rääkimata sellest, mida nad tellinud olid. Sepp oli samuti ülevas meeleolus ning püüdis nüüd kõigest väest käsi uuele ettekandjale külge ajada. „Mes sa pipardad,“ mõmises ta ühe käega Lily rindu kobades ja teist kätt seeliku alla toppides. „So miis om juua täis, ta es saa miskit aru. Tule nüid seia...“

Lily püüdis kogukat meest, kes oli ta oma turske kehaga vastu köögi ust surunud, eemale lükata, kuid sepp oli temast tugevam. Hammustada ei saanud, sest siis saanuks kõik teada, et Lily on vampiir ning tema eluke oleks väga kähku lõpetatud. Ta püüdis ligitikkujat põlvega munadesse tabada, aga suur ümmargune kõht jäi ette ning Lily lihtsalt ei ulatunud nii kaugele.

Äkitselt kõlasid järjest kaks lasku ning sepa kogukas kere vajus lõdvalt vampiiritari jalge ette. Üks kuul oli tabanud seppa täpselt otsaette ning teine läks uksepiita. Melu ja karjumine katkesid nagu noaga lõigatult. Max seisis keset lauda, suitseva toruga kaheraudne käes, ning tundus olevat ise veel rohkem ehmunud kui kohalikud, kes vähemalt korra kuus tapmist pealt nägema juhtusid või ise kellegi maha kõmmutasid. Neile oli see lubatud, aga võõrastele mitte. Sõnu polnudki vaja, mõistmaks, et Max ja tema kaaslased pidid nüüd jälle põgenema. 

Ööhämarusse mähitud hoovi valgustasid ainult ukse kohale kinnitatud poolkustunud tõrvikud. Max harutas kiiresti lahti kõik lasipuu külge seotud hobused. Õnneks oli kahe hobuse selja taga piisavalt suur tõld, et kõik põgenikud sisse mahuksid. 

Kris hüppas oma toa aknast alla ja maandus otse loomade joogikünasse. Piksi oli osavam ning kukerpallitas üle Krisi pea, ilma et oleks küna isegi riivanud. Lily tõmbas Krisi kättpidi veenõust välja ning jooksis koos temaga tõlda, samal ajal kui Max kõiki neid ümber piiranud külamehi püssiga sihtis. Ta oli relva ühelt kõrtsikülastajalt varastanud ega kavatsenudki seda õigele omanikule tagasi anda. Rotid sibasid vaikse sahinaga üle muru ja ronisid mööda tõlla rattakodarid üles. Veel kellegi möödus, riivates Maxi nagu kerge tuuleiil, kuid ta ei näinud kedagi. Kui Max ohjad haaras ja hobuseid liikuma sundis, tabas teda selga kellegi püssikuul. Hobuseid ei sihitud, sest nemad olid väärtuslikumad kui inimesed. Max ainult naeris endamisi, imestades külaelanike lühikese mälu üle. Teine ja kolmas lask tabasid tõlda, aga õnneks jäid kõik põgenikud terveks. Kris tundis enda süles nähtamatut raskust. Ei, see polnud läbivettinud mängujänes. Oleks olnud südametu rasedat Orja liikuvast tõllast välja visata ja selle pärast ei lausunud Kris sõnagi, põimides vargsi oma käed ümber tüdruku ümmarguse piha.

Raevunud külamehed loobusid peagi põgenike jälitamisest, sest nende riided süttisid põlema ning paanikasse sattunud hobused raputasid ratsanikud endi seljast maha. 

Seekord jäid võllapuud viie lindprii võrra vaesemaks.