37. Rotipoiss

Väsinud plikatirts uinus hetkega. Kris sikutas talle teki peale ning hiilis tagasi alla ööelust kihavasse kõrtsisaali. Max, kes oli kunagi pühalikult tõotanud elu lõpuni karskeks jääda, oli nüüd purjus ning trampis nurgas laua peal, näidates kummalist etteastet, mis koosnes mustkunstist ja iiri stepptantsust. Ennist Sidile oma keha laenanud külamees oli samuti toibunud ning elas Maxile häälekalt kaasa. Ta röökis roppusi ja naeris sama võikalt kui terve kari hüääne. Samal ajal, kui Kris püüdis pilguga saalist Lily´t üles leida, tundis ta kedagi endale kuklasse hingavat. Kris pööras ennast välgukiirusel ümber ning nägi, kuidas Ori tühjast õhust tema ette materialiseerus. Nii et tema on samuti eksinu, mõtles Kris, kuid tegi näo, nagu poleks midagi imelikku märganud.

„Hei, kuidas sul tervis on?“ küsis ta.

„Parem,“ vastas Ori. „Kuidas lastel läheb?“

„Piksi magab ja Rotipoiss on kuskil jooksus,“ jutustas Kris. „Neil on täna väga raske päev.“

„Kui juba rottidest juttu tuli, siis leidsin just sahvrist paar surnud rotti,“ ütles Ori.

„Mida?“ karjatas Kris ning haaras Orjal käest. „Vii mind sahvrisse. Kohe!“

Ori ei saanud küll aru, miks Kris niimoodi reageeris, aga ta oli harjunud käske täitma ning juhatas mehe kuulekalt sahvrisse. Seal vedelesid tõepoolest rottide laibad ning ellujäänud togisid oma surnud kaaslasi nõutul ilmel.

„Rotipoiss, kas sa saad inimeseks muutuda?“ küsis Kris. Loomad ronisid üksteise turjale,

moodustades hõreda püramiidi, kuid see lagunes kohe laiali ning rotid piikusid haledalt.

„Selge,“ vastas Kris ning lisas kurjemal häälel: „Ärge siin sahvris enam midagi sööge! Kui kõht tühjaks läheb, öelge mulle ja ma toon teile ise süüa!“

Rotid ei osanud küll inimkeeles rääkida, aga nende kehahoiak ja pilk andsid selget mõista, et Krisi jutt oli neile arusaadav.

„Minge nüüd üles Piksi juurde ja ärge peremehe silme alla sattuge!“ käsutas Kris, püüdes juhtimist üle võttes summutada sisemuses üles kerkivaid pisaraid. Liiga palju oli viimastel päevadel korraga juhtunud. Üleväsimus ja sissepoole elatud emotsioonid tekitasid kohutavat peavalu ning ta oleks meeleldi karjudes minema jooksnud, selle asemel, et rottide laipu ettevaatlikult vana ajalehe sisse koguda ja neile sobivat matmispaika otsida. Kõige õiglasem oleks olnud nad põletada seal, kus tuul Esme tuha laiali kandis, aga praegu polnud võimalik nii kaugele minna. Siinsamas põletades oleks tuhk täpselt samamoodi tuulega minema lennanud. Võib-olla kohtuksid nad seal ülal.

Osa Rotipoisist elas edasi ning jälgis koos Orjaga sõnatult Krisi tegevust.

„Kas te ei kuulnud, mis ma ütlesin?“ küsis Kris. „Ma tulen teile varsti järele.“ Rotid sibasid küünte klõbinal mööda laudpõrandat laiali ning Kris jäi Orjaga kahekesi.

„Ma ei teadnud, et need rotid on Rotipoiss. Muidu oleksin ma mürgi ära korjanud,“ vabandas Ori.

„Sa ei saanudki teada,“ vastas Kris ja pilgutas silmi, et mitte Orja nähes nutma hakata.

Ajalehte pakitud rotid olid nagu kingipakk või postisaadetis. Ma ei hakka enam kunagi lõksu sattunud hiiri ja rotte sama pilguga vaatama, mõtles Kris pakki pluusi alla peites. Iial ei võinud teada, kellega ta koridoris kokku saada võis ja ajalehte pakitud rottide seletamine olnuks liiga keeruline. Ori järgnes Krisile. Kui nad jõudsid üles, kus ellujäänud rottidega ümbritsetud Piksi endiselt magas, juuksed põsele kleepunud, ei jätkunud Krisil enam rohkem jõudu. Ta vajus voodi kõrvale istuma ja toetas pea põlvedele. Pakk mürgitatud rottidega kukkus tema kõrvale maha, tuues kuuldavale tuhmi mütsatuse, mida suudavad tekitada ainult elutud kehad. Ori istus Krisi juurde ja pani väga arglikult käe tema õlale. „Kas... Kas ma saaksin midagi teha?“ küsis ta.

„Ei,“ vastas Kris. „Sa ei saa midagi teha. Mina samuti mitte. Me oleme siin neetud kauboikülas lõksus, sest asi, mille abil me värava avasime, jäi teisele poole maha.“

„Mis asi?“ uuris Ori.

Kris nuuksatas vaikselt ja luristas nina. „See pole üldse tähtis.“

Ori vaikis ja mõtles natuke. „Kuskohast te tulite?“ küsis ta pärast mõttepausi.

„Kohast, kus oli elekter, bensiinimootorid ja popmuusika,“ vastas Kris. „Mul on kaasas raadio, aga siin puudub stepsel, kuhu juhet pista. Mul on kassetid, aga need ei tee samuti häält ilma elektrita.“

„Ma tulin vist samast kohast,“ vastas Ori.„Linnas on elekter, aga siin keeldutakse vana eluviisi juurde tagasi pöördumast. Nad ütlevad, et liiga moodne eluviis põhjustaski kõik need asjad, mille pärast pool linna hävis.“

„Mis seal siis juhtus?“ küsis Kris. Orja jutt oli temas huvi äratanud.

„Ma ei teagi täpselt,“ kehitas Ori õlgu. „Olevat olnud mingid elukad, kes sõid inimesi ja hävitasid kõike, mis neile ette jäi. Nad nägid välja nagu hiiglaslikud ämblikud või kaheksajalad. Mõni ütleb, et nad olid limased, teine räägib jälle hammastest...“

„Ma vist olen üht sellist näinud,“ sõnas Kris.„Me sõitsime temast üle soomukiks ehitatud

kombainiga.“

„Te tulete siis samuti linnast?“ oli Ori üllatunud. „Nii lahe!“

„Jah, aga meie linnas oli kõik korras ning elukad liikusid ringi ainult maapiirkondades.“ Kris kortsutas kulmu ja vaatas Orjale otsa. „Ega sa ei tea, mis aasta praegu on?“

„Kähriku aasta neljas kümnendik,“ vastas Ori kiiresti, nagu kordaks hästi pähe õpitud teksti. „Praegu on sobiv aeg heinateoks.“

„Ah nii...“ venitas Kris. Huvitav, kas kombitsa-apokalüpsis võis tõesti langetada inimeste intelligentsuse kährikute tasemele või olid siinsed elanikud juba varem natuke rumalad? Saalist oli kuulda häälte valjenemist ja kolinat. Kõlasid lasud ja saabus halvaendeline vaikus. Endamisi vandudes hüppas Kris püsti ning tormas trepist alla.