35. Pakkumine

„Kas päike paistab ikka veel?“ küsis Lily igatsevalt akna poole vaadates. Toas oli nii palav, et polnud enam õhku, mida hingata.

„Kui me tagasi tulime, hakkas sadama,“ vastas Max ning piilus ettevaatlikult aknaluugi vahelt välja. „Täitsa pilves on!“ kuulutas ta ja avas pidulikult akna. Tuulehoog pritsis tuppa värskendavaid vihmapiisku. Lõpuks ometi sai vabalt hingata.

Maxile meenus äkki, et tal paluti ennist midagi edasi öelda. „Kõrtsmik tahtis sinuga rääkida."

„Minuga?“ imestas Lily. „Miks ometi?“

„Tal olevat sulle tööd pakkuda,“ vastas Max. „Tõenäoliselt mitte sellist, nagu sa varem tegid. Vähemalt ei näinud ma kõrtsis ühtegi tantsuks sobivat posti.“

„Hahaa. Ei ole naljakas,“ vastas Lily ja hakkas peegli ees end sättima, et tulevase ülemuse ees paremat muljet jätta. Max jälgis teda murelikult, kuid ei lausunud sõnagi. Lily oli suur tüdruk ja teadis ise, kuidas vanade paksude pervertidega toime tulla. Lõppude lõpuks oli ta ju ikkagi vampiir ning tavainimesed pidid teda kartma, mitte vastupidi.

„Ole siis tubli,“ ütles Kris, kui Lily trepist alla minema hakkas. Naine vaatas üle õla tagasi, naeratas ja läinud ta oligi.

Piksi magas endiselt Krisi kuumava kaenla all. 

„Kas sa täna midagi söönud oled?“ küsis Max. Vastust ei tulnud. „Piksi, kas sa süüa tahad?“ küsis Max uuesti. 

Tüdruk raputas uimaselt pead. Läbielatu oli talle liiga kurnavalt mõjunud. 

„Lähen vaatan, äkki saan lapsele puljongit või midagi,“ ütles Max voodiservalt üles tõustes. Kris teadis küll, miks Max tegelikult kõrtsisaali minna tahtis, kuid sellest polnud tarvis valjusti rääkida.

„Sinu tööks on jookide ja toitude lauda viimine,“ seletas kõrtsmik, kui Max hääletute sammudega trepimademele hiilis. Särginööpide vahelt punnitava õllekõhuga peremees oli leti kohal kummargil ja vestles Lily dekolteega. Ta isegi ei märganud, kuidas Lily üles vaatas ja Maxile julgustavalt naeratas.

„Kui mõni klientidest liiga pealetükkivaks muutub, siis võid mulle öelda,“ jätkas kõrtsmik. „Küll ma nad korrale kutsun.“

„Kas ma tohin ise kliente korrale kutsuda?“ segas Lily peremehe jutu vahele.

„Peaasi, et sa neid ära ei tapa,“ oli kõrtsmik lahke. „Hirmutamine tuleb ainult kasuks. Minu asju lõhkuda ei tohi. Pudelit vastu kliendi pead puruks ei löö, muidu läheb pudeli hind palgast maha.“

Lily noogutas agaralt. „Millal ma alustan?“ küsis ta.

„Kas või täna õhtul,“ vastas kõrtsmik. „Orjal on viimasel ajal tervis pisut kehvavõitu ja mul oleks hädasti abikäsi tarvis.“

„Me rääkisime jookide lauda viimisest, mitte Orja asendamisest,“ muutus Lily hääletoon teravaks. „Nõusid ja põrandat pesema ma ei hakka.“

„Jah, muidugi,“ nõustus peremees, kuid tema hääl ei kõlanud kuigi veenvalt. 

Värdjast siga, mõtles Max ning astus reipa sammuga trepist alla.

„Õhtust, härra!“ tervitas ta. „Kas tohiks paluda midagi lapsele süüa? Supileent äkki? Ta on nii kurb, et vaevalt midagi tahkemat alla läheks.“

„Oota natuke,“ ütles kõrtsmik pilku vastumeelselt  Lily rindadelt tõstes. „Ma vaatan, mis olukord mul köögis valitseb.“

Kui boss oli leti tagant läinud ning kaugemalt hakkasid kostuma potikaante ja nõude summutatud kolksatused, küsis Max Lily´lt: „Kas sa mõtled päriselt siin tööle hakata? Nende kiimaste vanameeste ees?“

„No ja siis?“ kehitas vampiiritar õlgu. „Mas saan nendega hakkama. Ainult padruneid on juurde vaja. Kavatsen need Rotipoisi käest tagasi küsida. Aitäh!“ Viimane sõna oli mõeldud kõrtsmikule, kes asetas letile aurava supikausi koos lusikaga.

„Kolm viiskümmend,“ vastas kõrtsmik. „Ja tänase öö eest tahan ka raha ette saada.“

Max andis peremehele nõutud summa ning võttis aurava kausi ettevaatlikult käte vahele. Ta peatus poolel teel trepist üles. „Aga mina? Kas mulle ka tööd leidub?“

„Oleneb, mida sa teha oskad,“ urises kõrtsmik, kes oli lootnud Lily´ga veel natuke juttu ajada.

„Me oleme maailmakuulsad artistid,“ seletas Max. „Meie tööks on etenduste andmine. Sinu kõrtsi tuleks kaks korda rohkem rahvast kui varem ning kõik ostaksid sinu käest midagi. Sa saaksid etendustele pileteid müüa. Mõtle, kui palju kasu me sulle tooksime. Vastutasuks tahaksime ainult natuke süüa ja peavarju.“

„Kõigepealt tahaksin ma näha, mis sorti etendusi te anda oskate,“ jäi kõrtsmik umbusklikuks. „Mine nüüd, enne kui supp ära jahtub.“

Kui Max silmist kadunud oli, kummardus mees uuesti üle leti ning ütles Lily rindadele magusal toonil: „Minu nimi on Elvis, kui ma ennast veel tutvustanud pole.“

„Meeldiv tutvuda, kuid ma pean nüüd minema,“ vastas Lily ja lippas samuti trepist üles, jättes muheleva peremehe leti taha askeldama. Kui Elvis oleks vaid aimanud, kelle ta just tööle võttis, poleks tema tuju pooltki nii hea olnud.