34. Ärasaatmine

Esme oli tõepoolest surnud. Ta lamas kahvatu ja kangena raudvoodil, mille lapsed olid kogu jõudu kokku võttes ukse eest ära lükanud. Vana naise kortsuliste käte vahelt paistis kiri. Selle pistis Kris kiiresti endale põue. 

„Kutsu peremees siia!“ hüüdis Kris ukseavasse ilmunud orjale, kes oli kisa kuuldes kohale tormanud. „Meil on surnumatjat tarvis!“

Ori kadus sama kiiresti, kui oli välja ilmunud. Üsna varsti jooksis tuppa Max, kaardimänguga võidetud saapad jalas, ning haaras kohe ohjad enda kätte.

„Rotipoiss, mis Esmega juhtus?“ küsis ta. „Kas ta kurtis enne pikali heitmist valu või halba enesetunnet?“

„Ta oli väga väsinud,“ vastas Rotipoiss. „Esme kirjutas kirja, käskis selle sulle anda ja läks magama.“

Max vaatas hoolega ringi, kuid ei näinud ühtegi kirja moodi paberit. „Kus kiri on?“

Sõnagi lausumata osutas Rotipoiss Krisi suunas. Kris ei üritanudki ennast välja vabandama hakata ja otsis sügavalt ohates kirja põuest välja. Alati olid kõik tähtsad paberid adresseeritud Maxile, mitte kunagi Krisile. Libistanud raskesti loetava käekirjaga ridadest kiiresti pilguga üle, toppis Max kirja taskusse, tehes seda täpselt õigel ajal, sest ainult paar sekundit hiljem tormas ilma koputamata sisse ähmi täis kõrtsmik.

Peagi sõitis maja ette suur must tõld kahe tumeda hobusega. Esme viidi tõlda ja surnumatja hakkas hobuse kõrval seistes

piipu toppima. Temal polnud kuhugi kiiret.

„Kuhu te ta viite?“ küsis Kris, kui oli nutvad lapsed tuppa Lily juurde saatnud.

„Kõik oleneb sellest, kui palju te maksate,“ vastas surnumatja. Tahate teda surnuaeda matta, siis arvestage suurema summaga. Ühishauda ühe augu juurde kaevamine ei läheks teile praktiliselt midagi maksma. Eriti siis, kui augu ise kaevate.“

„Esmeralda tahtis põletusmatuseid,“ sõnas Max. „Ta rääkis sellest enne surma. Küllap aimas, et lõpp on lähedal.“

„Tõesti rääkis või... ai!“ Kris oli mõtlematult vahele seganud ning Max pidi teda küünarnukihoobiga vaigistama.

„Kuidas soovite,“ kehitas surnumatja õlgu ning hakkas taskust tulemasinat otsima.

Kris sirutas käe välja. „Kas tohib, ma süütan ise teie piibu,“ palus ta.

Surnumatja kehitas uuesti õlgu ja andis piibu Krisi kätte. Ta vaatas imestunult, kuidas Kris selle nimetissõrme otsa tekkinud leegiga läitis. „Kuidas sa seda trikki tegid?“ hüüatas ta nii valjusti, et hobune ehmus ja aiste vahel rabelema hakkas.

„Me oleme tsirkusest,“ ruttas Max venna eest vastama. „Me oleme illusionistid.“

„Silmamoondajad, jah?“ noogutas surnumatja. „No selge siis. Aga kui te tahate ta ise auku ajada või põletada või mida iganes teha, siis tehke seda majadest kaugemal. Siin on väga tuleohtlik. Ma viin

teid mõistliku tasu eest sobivasse kohta.“

„Elvis, palun anna meile vett kaasa,“ kõnetas Max ukseavas seisnud ja kõike pealt vaadanud kõrtsmikku. „Ilm on palav.“

Kris raputas pead. „Ei, seekord peate ise hakkama saama,“ sosistas ta. „Võtke tikud, korjake hagu, mida iganes. Ma ei suuda.“

„Esme ravis su terveks. Sa võlgned talle ärasaatmise,“ sosistas Max vastu. „Joo vett ja pea vastu.“

„Hea küll,“ ohkas Kris alistunult. „Ma tulen kaasa.“

Nad astusid matusetõlda, mille keskel kitsa lavatsi peal magas Esme igavest und. Hobused pruuskasid ning sõiduk hakkas nõksatades edasi veerema. Kris püüdis veeanumat tasakaalus hoida, et vedelik sellest välja ei loksuks. Kaant polnud kaasa antud. Max luges tõllakardinate vahelt langeva ähmase valgustriibu valguses Esme kirja. Seal seisis:

„Mu lõpp on lähedal. Seepärast tahan üles tunnistada, et tõin lapsed endaga kaasa Punasele Surmale toiduks. Muidu oleks ta minu ära söönud. Kui mul lastest kahju hakkas, võttis ta minult silmad ning Piksilt keele. Rotipoiss pääses tänu sellele, et ta rottideks muutus. Punane rotte ei söönud. Pidin enne lahkumist selle patuteo üles tunnistama. Ma näen, et te hoolitsete laste eest hästi ning soovin teile kõike parimat. Eriti sellele õnnetule tuisupeale, kelle murtud luid ma kokku lappisin. Loodan, et Piksi teda väga

ära ei piina.

Olge tugevad ja terved!

Esmeralda

P.S. Põletage mu kondid tuleriidal nagu nõiale kohane.“

„See oli tõesti tema viimane soov,“ kommenteeris Kris. Ta oli koos Maxiga kirja lugenud ja paberi peale kogemata paar veepiiska ajanud. "Kiri meenutas küll rohkem postkaarti kaugel elavatele sugulastele, kui hüvastijättu."

„Kui tema oli nõid, siis olen mina...“ Max vaatas viimsel teekonnal olevat Esmeraldat. Lahkunu nägu püsis halli ja liikumatuna. „Aga mine sa tea, äkki oligi.“

„Vile kohta ta ju teadis,“ sõnas Kris.

„Sest Redil oli samasugune," leidis Max kohe loogilise seletuse. "Märkmikku oli Esme samuti varem näinud. Aga mis valgest mehest ta enne siia tulekut jahus?“

„Max, ma pole sulle päris kõigest rääkinud,“ tunnistas Kris. Kõnetatu tõstis pea ja uuris teraselt venna nägu. „Nii?“

„Sid käis sind otsimas,“ ütles Kris vaikselt.

„Saatnud persse,“ rehmas Max käega. Korraks oli ta juba arvanud, et Kris jättis midagi olulist rääkimata.

„Ta ütles, et...“ Kris otsis hääletult huuli liigutades õigeid sõnu. „Angie´t pole enam.“

„Miks sa kohe ei öelnud!“ karjatas Max ja kohkus enda valju hääle peale. Surnu juuresolekul ei sobinud sedasi karjuda. Tõld sõitis endistviisi edasi. Surnumatja ei kuulnud vist midagi või oli tal sügavalt ükskõik.

„Sest ma ei uskunud teda. Arvasin, et Sid püüab sind enda juurde tagasi meelitada,“ seletas Kris. „Aga kui Esme valgest politseimehest rääkima hakkas, nägin vaimusilmas kohe Sidi. Talle meeldis inimeste kehasid laenata, tead ju isegi.“

„Ega ta ometi Esme kehas polnud?“ võpatas Max ja vaatas vilksamisi surnu poole, kes endiselt pulksirgena lavatsi peal lamas.

„Ei, ma mõtlen pigem seda, et Sid võis olla valge politseinik, kes meid pärast linnast lahkumist otsima tuli,“ täpsustas Kris.

„Kui ikka tuli," kahtles Max. "Esme ütles ju ise ka, et ta selgeltnägemine pole enam see, mis varem.“

„Millegi pärast arvan ma, et ta tuli,“ sõnas Kris äraolevalt.

„Kas sa hakkasid nüüd ise ka selgelt nägema või?“ Max lausus neid sõnu naljatades, kuid tema häälest võis aimata hirmu.

„Midagi tegi Esme minuga küll,“ tunnistas Kris. „Mul on viimasel ajal olnud imelikud unenäod. Võib-olla tahtis ta oma võimet enne lahkumist kellelegi edasi anda.“

„Lahkus sinu sisse,“ ütles Max naljatades, soovides endamisi, et see tõsi poleks. Mustlased olid talle alati hirmu nahka ajanud. Nende kohta liikus ringi nii palju legende, et vähemalt mõned neist pidid tõele vastama.

„Üks on kindel: ta ravis su terveks,“ võttis Max jututeema lühidalt kokku. Tõld peatus järsu

jõnksatusega ning sõitjad pidid lavatsi servadest kinni hoidma, et mitte Esmele peale kukkuda. Pool kaasa võetud veest loksus plekk-kruusist välja tõlla põrandale.

„Olemegi kohal!“ hõikas surnumatja tõlla eest. „Ma aitan ta maha tõsta ja siis tehke temaga edasi, mida ise tahate.“

„Kas sa meid linna tagasi ka viid?“ küsis Kris, vaadates täiesti võõras ümbruses hirmunult ringi. Kõikjal laius tühi kõnnumaa. Siin polnud isegi oksi, millest tuleriita teha.

„Oleneb, kui palju te maksate,“ vastas surnumatja kavalalt vuntse keerutades.

„Kui sa meid siia jätad, siis ei saa sa sentigi,“ ähvardas Max. „Näed, siin on raha. Kätte saad selle siis, kui meid linna sõidutad.“

Surnumatja silmad lõid raha nähes särama.

„Hea küll, ma viin,“ lubas ta. „Aga tehke kiiresti!“

„Siin pole millestki tuld teha,“ sosistas Kris ahastavalt käsi ringutades. „Ja vett on samuti liiga vähe!“

„Ole vait ja tule mulle appi!“ käsutas Max. Nad kandsid Esme tõllast nii kaugele, et hobuseid valvav surnumatja neid vaevu nägi. Piipu suitsetav vanamees ei saanud aru, kuidas see võimalik oli, aga kohast, kuhu need veidrad mehed surnukeha tõstsid, tõusis järsku ere leek. Neil polnud isegi

tikke, millega tuld süüdata. See linnakloun suutis oma sõrmega piibu läita, aga laiba põletamiseks läks palju enamat tarvis. Surnumatja väristas õlgu. Kui ta tõesti nii võimas oli, siis ei tasunud selle kambaga tüli norida. Põletavad muidu veel tõlla tükkis hobustega maha. 

Mõne minuti pärast hakkasid leegid vaibuma. Matja ei suutnud uudishimule vastu panna ning jalutas lähemale, et ilmaimet oma silmaga vaadata. Kui ta viimaks kohale jõudis, oli kivisel ja kuumusest pragunenud maapinnal vaid kõrbenud laik ja hunnik tuhka selle keskel.

„See pole võimalik,“ sosistas surnumatja. „Selle jaoks on tarvis väga suurt kuumust. Isegi siis võivad mõned luutükid järele jääda, mis...“

„Vett,“ kähises Kris põlvili vajudes. Tema kahvatuks tõmbunud nägu oli üleni higipiiskadega kaetud. Ta kuivatas nahka kaelas rippuva suleboaga. Kaasa võetud veekruus oli tilgatumaks joodud. Max haaras

Krisi sülle ning jooksis tõlla poole, kohkunud surnumatja tema kannul sörkimas. Nad kihutasid tagasi kõrtsi juurde ning selle aja peale, kui Kris lõpuks vett juua sai, oli ta juba kõrges palavikus ja värises üleni.

„Mida sa temaga jälle tegid?“ hüüdis Lily, kui Max Krisi lõdva keha üle läve kandis ja voodile asetas. Paiste nutetud silmadega lapsed olid juba uinuda jõudnud ning vahtisid nüüd unesegaste pilkudega ringi.

„Kris korraldas Esmele väärika ärasaatmise,“ vastas Max. „Esme soovis seda oma hüvastijätukirjas.“

„Kas ta... Tegi seda endaga ise?“ küsis Lily vaevukuuldava sosinaga Maxi kõrva ääres.

„Ei usu. Kirja järgi tundus, et ta lihtsalt aimas enda lahkumist ette," vastas Max sama vaikselt.

„Esme teadis alati kõike!“ teatas terava kuulmisega Rotipoiss.

„Kas ta seda ka teadis, et sa kõrtsmiku tagant kõik noad ja kahvlid pihta panid?“ küsis Max. „Ta otsib praegu neid taga. Kui sa suudaksid need sama märkamatult tagasi viia, kui ära võtsid, siis pääseksime võlla tõmbamisest.“

Rotipoiss noogutas sõnatult ning tema riided kukkusid põrandale, lastes enda seest vabadusse vilka rotikarja. Kui rotid olid silmist kadunud, lisas Lily: „Ma hoiatasin poissi, et kõrtsmik on igale poole rotimürki puistanud. Iseasi, kui väga ta mu sõnu kuulda võttis.“

Piksi häälitses nukralt ja ronis Krisi kõrvale. Tema suurtes silmades oli küsimus ja palve.

„Esme pole enam siin, aga ta on kindlasti väga õnnelik seal, kus tema hing nüüd viibib,“ lausus Max klišeelikud sõnad. „Kris saatis ta teele ja pingutas natuke üle, aga kõik saab korda.“

Uus küsiv häälitsus sundis Krisi vaevaliselt silmi avama. „Ma saatsin Esme hinge suitsuga taevasse,“ ütles ta vaevukuuldavalt. „Ta on nüüd inglite juures. Ta on ise ka ingel. Selline valge, suitsust tiibadega ingel.“ 

Max muigas endamisi, meenutades tumedat

tossu, mis Esmet põletades taevasse kerkis. Mustatiivuline nõid, mitte valge ingel.

Tundus, et ilusad valed lohutasid Piksit, sest ta sulges silmad, tõmbas ennast Krisi kaisus kerra ja jäi uuesti magama.

"Räägi nüüd kõigest, mis teil seal juhtus," palus Lily. Max heitis kontrollpilgu magajate poole ning hakkas sosinal jutustamas kõigest, mis vahepeal oli juhtunud.