33. Päti palk

Kuigi küla oli väike, tolmune ja sarnanes vesterni võttepaigale, tundus siin pulbitsevat vilgas elu. Uste kohal rippuvad sildid andsid teada, et külas tegutsesid lisaks kingsepale pagar, lihunik, juustumeister, juuksur, rätsep, pudukaupade müüja, kelle käest võis saada igasuguseid majapidamises vajaminevaid asju, ja surnumatja. Laudadest kokku klopsitud majakeste juures jooksid ringi räbaldunud riietega lapsed, kes kasutasid mängimiseks kõike, mida nad kätte võtta jaksasid. Kris polnud päris kindel, aga ta arvas, et nägi ühel lapsel käes autorooli, millega ta vana katkise vankri peal istus ja sohvrit mängis. Küllap oli ta rooli mõne autoromu küljest kruvinud, mis sepikoja taga vedeles. Miks autodega enam ei sõidetud ja kuhu elekter kadus? Kuidas laps üldse teadis, mille jaoks rooli kunagi kasutati? Oli keegi talle neist rääkinud või pildi pealt näidanud?

Enne kingsepa juurde minekut astus Kris läbi pagariärist ja ostis endale paar pirukat. Ta polnud eelmisest õhtust saati midagi söönud ja tundis, kuidas magu hernesuuruseks kokku tõmbub.

Esimene suutäis pirukast tekitas tahtmise sülitada ja kõik minema visata, aga Kris oli õppinud sööma kõike, mis vähegi toidu nime vääris. Surunud endas vastikustunde alla, sõi ta edasi ja püüdis endale ette kujutada, et pirukasse pandud liha tegi enne tapmist „röhh“ või „muu“, aga mitte „auh“ või „mäu“.

„Kohe pakkuda pole meil midagi, aga tooge oma lapsed ja täiskasvanud siia. Võtame mõõdud ja küll me hinnas ka kokku lepime,“ ütles õlise naeratusega kingsepp, silmad suurest rõõmust säramas, et nii palju uusi kliente korraga juurde tekkis. Kris noogutas, soovis meistrile kõike head ja saatis ta mõttes pikalt. Lihtsam oli kusagilt jalatsid varastada, kui kingsepalt tellimuse täitmist ootama jääda. Mõte hakkas vägisi liikuma ennist kirjeldatud postapokalüptilise linna peale, kus igasugu träni kindlasti palju rohkem leidus, kui siin karuperse külas. Kaugel see linn ikka olla sai. Tuli ainult

varastada kusagilt paar hobust ja...

Keskväljakule kogunenud rahvahulk püüdis Krisi tähelepanu ning katkestas ta mõttelõnga. Kõrgele puust lavale oli püsti aetud kaks võllapuud. Nende all seisid täies elujõus noormehed, välimuse järgi vaevalt täisealised, silmused ümber kaela seotud. Timukas ootas tapmiskäsku, käsi põrandaluuke avavale kangile aegsasti valmis seatud. Tähtsa välimusega härra luges süüdimõistetutele ette nende süüteod ja kohtuotsuse. Üks osa väljakule kogunenud rahvast hõiskas. Teine, tunduvalt väiksem osa, nuttis. Küllap olid leinajad surmamõistetute lähedased. Mehi süüdistati hobusevarguses ja maanteeröövides. Meid ootab sama saatus, kui oma endist eluviisi jätkame, mõtles Kris ja kiirustas minema, et mitte näha, kuidas tema ametivendi hukatakse. Ta pidi Maxi hoiatama. Kardetavasti poleks siin lastelegi

halastatud. Neid müüdi ju orjadeks, nagu kõrtsis näha võis. Võib-olla olid orjad kuritegude eest hukatud vanemate orvuks jäänud lapsed. See kõlas üpris loogiliselt. Pättide järeltulijaid vaevalt normaalsete inimestena koheldi. Nahk kiirest kõndimisest higine, jõudis Kris tagasi Kiriku juurde, mille ees Max koos ühe kohalikuga laua taga kaarte mängis. „Mastirida!“ hüüdis Max ning mossis näoga külamees hakkas sügavalt ohates saapaid jalast võtma. Jätnud Maxi võidetud vastasega arveid klaarima, läks Kris vaatama, kas Esme ja lapsed on juba ärganud. Piksi ja Rotipoiss jooksid talle trepi peal vastu. Tüdruk huilgas valjusti nagu kiirabiauto sireen ning Rotipoiss hüüdis: „Surnud! Esme on surnud!“