32. Linnavurled

Max lamas unetuna kitsa ja krigiseva raudvoodi serval. Päevaund magav Lily võttis suurema osa ruumist endale. Madratsit asendas torkivate õlgedega põhukott. Või olid need kirbud, kes Maxi nahka närisid? Lutikad? Kui siinseid tingimusi mugavusena välja reklaamiti, pidi kohalike kodudes ikka päris jube elu olema.

Kris niheles teisel voodil ja pomises midagi läbi une. Alumiselt korruselt oli kuulda hääli. Keegi karjus ning midagi visati valju klirinaga puruks. Küllap kestsid siin peod hommikuni. Esme ja lapsed magasid kõrvaltoas. Max oli neil soovitanud midagi rasket ukse ette lükata ning aknaluugid sulgeda. Ka Maxi toas olid aknaluugid suletud, sest kardinaid polnud, mis päeval päikesevalguse eest kaitset pakuksid. Spartalikult minimalistlikus toas polnud midagi peale kahe voodi, soemüüri, ukse ja akna. Rohkemat polnudki ühele öömaja tahtjale tarvis. Max ei hakanud ust blokeerima, sest tal polnud und ja ta oleks sissetungijat igal juhul kuulnud. Iseasi, millega nad ennast kaitsnud oleksid. Kõri läbi närimine ja kellegi mõttejõul põlema süütamine oleks nad siinkandis koheselt võllapuu külge rippuma saatnud.

„Need linnavurled pole obesid kaugelt kah näinud...“

„Kentsakalt rõivil...“

„Vassivad, raiped! Elvis kuramus läks õnge...“

„Too linnuke om üits kobe tükk..“.

Need lausekatked oli tabanud Maxi terav kõrv Kiriku saalis. Ta oli teinud strateegilise vea, kui mõjutas kõrtsmiku mõtteid elunäinud talunikest koosneva publiku ees. Nemad ei olnud linnainimesed, kes telekast nähtud kaarditrikkide peale vaimustusse sattusid. Külamehed polnud lollid. See, et nad eluaeg hobuse tagumikku, põldu, sõnnikut ja õllekannu vahtima olid pidanud, ei tähendanud veel, et nad poleks aru saanud, kui keegi ilmselgelt valetas.

Pärastlõunal valitses Kirikus pühalik vaikus. Ori pühkis tasakesi põrandat ja tema isand magas õndsat päevaund. Varakult üles ärganud Kris hiilis tasakesi trepist alla. Kriiksuvad trepiastmed reetsid teda kohe, kuid ori pööras võõrast nähes pea ära ja jätkas pühkimist.

„Tere,“ ütles Kris. Tüdruk noogutas vastuseks, kuid ei lausunud sõnakestki.

„Mis su nimi on?“ küsis Kris neiule ettevaatlikult lähemale astudes.

„Mul ei olegi nime,“ vastas tüdruk vaevukuuldaval sosinal ja hoidis oma pilku pingsalt harjavarrel. „Ma´i tohi sinuga rääkida,“ lausus ta. „Peremees

saab vihaseks.“

„Ah nii, taipas Kris ja hakkas samuti vaiksemalt rääkima, et kõrtsmik teda ei kuuleks. „Kui kaua sa siin juba elanud oled?“

„Umbes kolmteist suve,“ vastas ori.

„Kui vana sa siis oled?“ küsis Kris imestunult. Välimuse järgi poleks ta tüdrukule pakkunud rohkem kui üksteist eluaastat. Orja huuled liikusid hääletult arvutades.

„Kuusteist suve,“ sõnas ta.

„Sa oled suvel sündinud?“ taipas Kris. Ta nihutas tooli ühe laua juurest eemale ja võttis istet. Ori noogutas. 

„Kas sa teadsid, et siin oli päris kirik?“ küsis ta.

„Ei teadnud,“ tunnistas Kris. „Selle järgi kõrts nime saigi?“

„Jaa,“ noogutas tüdruk. „Vana kirik põles maha ühes papiga.“

Kris silmitses hindavalt Kiriku maakividest laotud seinu. „Tundub, et kõrtsi ehitanud tüüp võttis juhtunust kõvasti õppust.“

„Peremees ise tegi uue kiriku,“ ütles ori kerge uhkusenoodiga hääles. Kris mõtles endamisi, et küllap pani peremees ise vanale kirikule tule otsa ja ehitas selle asemele oma kõrtsi, aga ta ei hakanud seda orjale ütlema. Ta jättis tüdruku rahulikult koristama ja ruttas mööda nagisevat treppi üles, et äsja kuuldud uudiseid Maxiga jagada. Ukse taga Kris peatus. Võib-olla oli parem neid praegu mitte

segada. Tõenäoliselt tegeles Max parajasti imetamisega, nagu Kris vampiiritari toitmist oma mõtetes halvustavalt nimetas. Ta pööras kannapealt ümber ja läks tagasi alla.

Orja polnud enam kõrtsisaalis. Läbi kärbsemusta ja tolmuga kaetud akende paistis piimjat päikesevalgust ning letiservale laotud klaasidel sumisesid uimased porikärbsed. Kuna Kris omas ainsana oma seltskonnast jalavarje, võttis ta endale vabaduse minna õues toimuvaga tutvuma.

Kiriku nime kandva joomla vastas paistis olevat midagi sepikoja sarnast. Maja ette oli seotud kolm hobust ning raske nahkpõllega sepp klaaris ühe hobuse omanikuga tuliselt arveid.

„Too oli ehtne karusitt, mes sa mu obesele alla lõid! Kolm päiva hiljem pold raudu enamb ollagi!“ karjus hobusemees.

„Ise sa olid süüdi, et ta´ga kurat teab kuhu kondama läksid,“ kaitses ennast sepp. „Egas ma sul teemantist kapju obese alla saa lüvva!“

„Anna moole raha tagase ja ma otsin kellegi, kes parembat tüüd teeb!“ nõudis hobuseomanik.

„Ma ole siinkandis ainus sepp, kui sa viil es tiadnud,“ irvitas sepp laialt. „Ma võis ju su obesele vastsed rauad alla lüvva, aga too, kauas nood vasta piavad, om su endi teha.“

Kris oli toimuvat eemalt jälginud, kuid nüüd sai tema kannatus viimaks otsa ja ta köhatas valjusti. Meeste pilgud pöördusid tema poole.

„Kes sa seoke oled?“ imestas sepp. „Ma es ole sind varem näinud.“

„Sa olid ju eile õdagu Kirikus!“ meenus hobusemehele. „Sa oled üts neist, kelle tiirüüvlid paljass varastasid.“

„Mina jah,“ kinnitas Kris. „Tahtsin küsida, kas siinkandis mõnda poodi ka leidub? Nagu sa nägid, oleme tõepoolest üsna paljad ning lastele oleks midagi selga ja jalga vaja. Täiskasvanutele samuti.“

Mehed vaatasid teineteisele otsa. „Puuti? Ta otsib puuti? Ennast varastati paljass ja nüüd otsib puuti? Mes puutis sul ilma rahata asju antasse? Või mõtli sa nüid ise rüüvima minna?“ Sepp mugistas naerda, nii et tihe roostekarva habe ta rinnal värises.

„Sa ole vist linnast tulnu?“ taipas hobusemees. „Kas sial om juba kõik tühjass tehtu, et te seia tulite?“

„Tühjaks tehtud?“ Kris pilgutas arusaamatuses silmi ja vaatas mehi kordamööda, püüdes mõista, kas tema kulul tehakse nalja.

„Nujah. Te ju tuhnisite nigu kari rotte sääl varemite vahel, kui peletise olli lõpeks ää kadunud,“ seletas sepp. „Säh sulle hiad linnaelu.“

Kris ei saanud küll hästi aru, millest sepp rääkis, aga tema jutust võis järeldada, et linnas oli midagi tõsist juhtunud ning elujäänud pidid varemete seest eluks vajalikke asju otsima.

„Tühjaks jah. Hea, et ise eluga tulema saime,“ noogutas Kris agaralt. „On teil siis poodi või kuidas te siin endale uusi asju saate?“

„Kingsepp om säälpool,“ nookas hobusemees peaga vasakule. „Rätsepmeister om aga säälpool.“ See ametimees jäi paremale poole.

„Kas sul raha ikke om?“ küsis sepp. „Egas me varastiga nalja mõista. Ripuvad kõik sääl põllu serval lindudele toiduss.“

„Natuke on,“ tunnistas Kris. „Kui juba jutuks tuli, kas siin töökäsi pole tarvis? On teil äkki mõni teater või muu asutus, kus artiste tarvis läheks?“

„Ma ütli ju kohe, et tuu om üts narr!“ hõiskas hobusemees. „Esigi pildid om näo pääle maalitud.“

„Om jah,“ tunnistas sepp silmi kissitades. „Sa oled ju päädpidi taivatähtedesse kukkunud. Kasi puhtass, enne kuis mõni sulle kere pääle annas. Too koolnud kassi händ, mes sul kaelas tilbendab, viska kah paremb kohe minemba. Klounisi meil es sallita. Nood kõlguvad metsaveeres karudele toiduss.“

Hobusemees naeris võidukalt, kuid tõmbus kohe tõsiseks. „Tiatrit pole meitel kaua näidatud,“ tunnistas ta. „Eks too Kirik sääl ole meitele tiatri eest ja kinu saab sääl kah. Valge palakas mässitasse pärastpoole kere ümber, kui keskil vääga kehvaste lääb. Jah.“

„Tänan teid ja kena päeva jätku teile,“ ütles Kris meeste ees sügavat kummardust tehes, nii et suleboa liiva sisse laia kaare joonistas. Ta kõndis vetruval sammul sinnapoole, kus juhiste kohaselt.pidi asuma kingsepa töökoda. Sepp ja hobuse omanik jäid teda pilguga saatma.

„Ma süün oma obese ää, kui too miis pole mihearmastaja,“ ütles hobusemees, keda küla peal Hambutuks kutsuti, sest tal oli õnnestunud ühe baarikakluse käigus esihammastest ilma jääda.

„Sul põle hambid, millega obest süvva,“ irvitas sepp. „Aga tule siis õdagu seia tagase, kui oma muulale vastseid raudu tahad. Selless ajass peass valmis olemba. Nääd esi, et su obene põle siin ainus.“

„Kui sa viilkord mingise pasa obesele alla lüüd, hoia oma nahk,“ ähvardas Hambutu rohkem moe pärast, sest sepp oli temast kaks korda suurem ja võitlus oleks kujunenud ülimalt ebavõrdseks. Ta tõmbas soni silmini ja läks oma teed. Sepp sülitas läraka tatti ukse ette maha, pühkis habet ja asus

vaikselt vilistades tööle.