31. Kõrts nimega Kirik

„Hobusesõnnik!“ hüüdis Kris niipea, kui oli väravast läbi astunud. Jah, see oli tõepoolest sitt kõige ehedamal kujul. Hais lõi hinge kinni ja võttis silmist vee voolama. Lae all kõikuva õlilaterna ümber tiirlesid unised porikärbsed, heites seintele häguseid varje.

„Tundub, et me sattusime toredasse kohta,“ nentis Max põhu seest välja ronides ja hobusega silmitsi sattudes. Krisil nii palju ei vedanud. Tema pidi suksu tagumise poolega tõtt vahtima. Oli suur vedamine, et ta kabjahoopi keset nägu ei saanud. Piksi oli hobusele selga kukkunud. Surudes sõrmed sügavale lakka, mõmises ta ehmunud looma kõrva sisse rahustavalt. Hobune hirnatas korraks, puristas ja hakkas siis heina krõmpsutama, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Rotipoiss sahistas loomsel kujul põhupallide vahel ning Esme ajas ennast ägisedes püsti talli tagumises nurgas kõrguvast heinakuhjast. Lily rippus laetala küljes ega ei julgenud lahti lasta.

„Moondu nahkhiireks ja lenda alla!“ hüüdis Max talle parastavalt. Kui Lily teda ropult sõimama hakkas, lõpetas Max naermise ja püüdis oma kallima kinni.

„Või nahkhiireks!“ käratas Lily ning virutas mehele lahtise käega vastu kõrvu. Tundus, et äkiline reisielamus polnud tema närvidele hästi mõjunud.

„Kaome siit kiiresti, enne kui keegi meid leiab,“ sosistas Kris ettevaatlikult ukse vahelt välja piiludes. Õnneks oli õues pime. Nad hiilisid nagu vargad mööda seinaäärt ning hakkasid jooksma, kui kerge unega ketikoer ärkas ja võõraste peale valjusti haukuma hakkas. Eemalt paistis valgustatud akendega hoone ning sealtsamast oli kuulda muusikat. Sinnapoole eksinud lindpriid nüüd oma sammud seadsidki. Kõik peale Krisi olid paljajalu või sokkide väel. Rotipoiss oli riided hobusetalli heina sisse kaotanud, nii et tema keha kattis ainult seljas lehviv erksavärviline särk, mille Kris seljakotti kaasa pakitud varudest oli loovutanud. 

Muusikat mängiti kahekorruselises maakividest laotud majalahmakas. Selle rohmaka, palkidest tahutud ukse kohal  rippus silt, millele oli kõverate tähtedega maalitud sõna KIRIK. Mõlemal pool ust põlesid tõrvikud, nagu oleks tegemist põrguväravate, mitte pühakoja sissepääsuga. Uks oli pärani lahti ning igaüks võis veenduda, et tegelikult oli Kirik kõige tavalisem kõrts. Rahvas sagis sisse ja välja, saal oli maast laeni paksu suitsu täis ning kusagil kaugemas nurgas mängis ansambel kantrimuusikat.

„Välja üürida soodsa hinnaga toad. Kirpe ja lutikaid on vähem kui su enda kodus,“ luges Kris ukse külge naelutatud paberitükilt. „Väga paljulubav, kas pole?“

„Jah, eriti kiriku kohta,“ nõustus Max. „Ei tea, kas siinkandis on kõik kirikud sellised?“ Lapsed olid pugenud Esme selja taha ning piilusid umbusklikult õllesaalis sagivat rahvast.

„Eks tuleb siis järele küsida, kui soodsa hinnaga nad tube üürivad,“ kehitas Lily õlgu ja marssis uljalt Kirikusse. Laudade taga konutavad külamehed tõstsid pea ja saatsid kaunist naist ahne pilguga. Võõraid sattus Kirikusse harva, eriti veel naisterahvaid. 

Leti taga askeldav räpase põllega kõrtsmik vaatas Lily´t nagu taevailmutust. „Kuidas sinutaoline noor neiu keset ööd siia ära eksis?“ imestas ta. „Ja täitsa üksi!“

„Mu sõbrad on seal,“ näitas Lily kerge peanõksatusega ukse poole, kus kaaslased teda kannatlikult ootasid. „Palju sa tubade eest küsid?“

„Kui palju teid on?“ küsis kõrtsmik silmi vidutades. Tundus, et tema peas oli hakanud tööle nähtamatu kassaaparaat.

„Kuus. Neli täiskasvanut ja kaks last,“ vastas Lily. „Ühte tuppa me vist ära ei mahu.“

„Noo...“ kõrtsmik arvutas palavikuliselt ja ütles siis hinna. Lily noogutas, palus veidi oodata ning läks õue tagasi. Kirikusaalist kostuv häälte sumin oli nüüd tunduvalt vaiksem kui enne. 

„See röövel küsib meie käest liiga palju,“ sosistas Lily. „Max, äkki sa suudad teda kuidagi ümber veenda?“

„Kui palju?“ küsis Max. Lily nimetas hinna ja rohkem küsimusi enam ei tulnud. 

Kris niheles närviliselt ühe koha peal, nagu oleksid need vähesed satikad, keda kuulutuses mainiti, ta juba üles leidnud. Esme istus seina ääres maas ja Piksi silitas kõrtsi ette lasipuu külge seotud hobust. Rotipoissi

polnud kusagil näha.

„Sellised tõprad on minusuguste vastu immuunsed, aga ma võin ju proovida,“ andis Max lõpuks järele. Kusagil oli tarvis saabuv päev mööda saata. Ta astus pikkade sammudega üle räpase põranda, tegemata vähimatki numbrit põrandalaudade külge kleepuvatest sokkidest, nõjatus letiäärele ja vaatas kõrtsmikule tõsiselt silma.

„Meil on vaja peavarju üheks ööks,“ ütles ta. „Röövlid tegid meid tee peal puupaljaks. Lastel pole riideidki seljas. Hobused ja vanker, kõik võeti ära.“

Max kobas särgi all ja pükstes ning ladus letile kortsunud rahatähe. „See on kõik, mis mul alles jäi. Kui sa meile tuba anda ei saa, palun anna vähemalt lastele midagi sooja süüa.“

Kõrtsmiku silm hakkas tõmblema. Raha oli selgelt liiga vähe, aga teda jälgis saalitäis püsikliente ning ta ei saanud paljaks varastatud väikeste lastega peret tühja kõhuga ja lageda taeva alla jätta. See poleks tema mainele hästi mõjunud.

„Hea küll,“ andis ta lõpuks järele ja toppis raha kiiresti taskusse. „Te saate täna ööseks siia jääda ning ma vaatan, mis söögipoolisest üle on jäänud. Aga hommikul peate siit minekut tegema.“

„Äkki homme õhtul? Hommik on kohe käes ning lapsed on väsinud,“ tingis Max. Kõrtsmik tahtis juba midagi vastama hakata, kui tundis peas kohutavat valu. Miski, millele ta nime

anda ei osanud, sundis teda nõusse jääma. Vastasel korral oleksid ajud koos silmamunadega koljust välja pursanud.

„Olgu, olgu!“ oigas ta ja haaras letiservast kõvasti kinni. Valu hakkas tasapisi järgi andma. „Ori!“ hüüdis kõrtsmik. „Ori, tule kohe siia!“

Orjaks nimetatu oli õbluke tedretähnilise näo ja kollakaspruunide salkus juustega kõhn tütarlaps. „Jah, isand?“ sosistas ta vaevukuuldavalt.

„Mine too köögist meie külalistele midagi süüa,“ käskis kõrtsmik. „Ja tee üleval kaks tuba korda.“ Ori noogutas vastuseks ning sibas minema nagu ämblik tuuleõhus. Lily, Kris, Esme ja lapsed olid vahepeal samuti Kirikusse tulnud. Kogu saalitäis rahvast vaikis ja vahtis uustulnukaid üksisilmi. Isegi ansambel oli pillimängu katkestanud.

„Tere õhtust!“ hüüdis Max nii sõbralikult kui vähegi suutis ja lehvitas õllekannude taga konutavatele vanameestele. Üks vanameestest lehvitas loiult vastu ja paljastas naeratuseks väga hõreda kollakaspruunide hammaste rea. Teised olid paigale tardunud nagu vahakujud. Lily ei

kannatanud vaikust enam kauem välja ning tippis koketeerivalt puusi hööritades ja laialt naeratades pillimeeste ette.

„Hei, poisid!“ Äkki mängite ühe ilusa tantsuloo?“ palus ta. Moosekandid vahetasid kohmetuid pilke, sosistasid midagi omavahel ja hakkasid lõpuks mängima aeglast tantsulugu. Lily kõndis üle saali tagasi Maxi juurde ning põimis talle käed ümber kaela. "Kas tantsime?“ küsis ta.

Ori oli Piksi ja Rotipoisi jaoks lauale toonud auravad supikausid. Kris ja Esme olid end laste kõrvale mahutanud, silmad näljaselt tõstetud lusikatäisi mõõtmas. Peagi tõi peremees ka täiskasvanutele süüa, samal ajal kui Ori trepist üles tube korda tegema jooksis. Max muigas rahulolevalt ning noogutas Lily´le.

„Jah, tantsime.“