30. Värav

Üks öö varem:

„Niisiis sa nägid unes, et meid tullakse otsima ja me peame puhuma vilet, kui tahame õigel ajal minema pääseda,“ võttis Lily lühidalt kokku pika ja segase loo.

„Joonised ja juhendid. Väikeses raamatus,“ täpsustas Esme. „Valge politseinik tuleb.“

Lily pööritas silmi ning tal oli tunne, et pime naine nägi seda.

„Max!“ hüüdis ta. „Tule siia!“

Hüütu tormas valju müdinaga trepist alla ning jäi keset kööki seisma, vaadates kordamööda Esmet ja Lily´t. „Mis juhtus?“ küsis ta. 

Maxi järel tulid lapsed ja Kris. Nad kõik jäid ootama, mis edasi saama hakkab, sest ilmaaegu poleks Lily kedagi enda juurde kutsunud.

„Rotipoiss, kuhu sa vile peitsid?“ küsis Esme, suunates oma tühja pilgu Rotipoisi palgele. „Ära proovigi valetada, et sa ei tea midagi. Tead küll!“

„Põranda alla,“ pomises poiss vaikselt.

„Põranda alla,“ kordas Esme. „Kas seal on ka väike raamat piltide ja kirjadega?“

„Jah,“ vastas Rotipoiss veel vaiksemalt. Tema varandus oli ohus ning ta ei tahtnud seda kuidagi käest anda.

„Palun too need siia,“ käskis Esme. Rotipoiss raputas pead.

„Too siia. Kohe!“

„Minu omad,“ pomises poiss vaevukuuldavalt.

„Esme, mille jaoks sul neid asju tarvis läheb?“ sekkus Lily. „Kas sa tahad unes nähtut järele proovida?“

„Kas sul on paremaid mõtteid? Kui me ei proovi, tuleb valge politseimees,“ vastas Esme ning pööras silmitu pilgu uuesti Rotipoisile. „Too siia!“

„Millest nad räägivad?“ küsis Kris sosinal. Max kehitas õlgu.

„Esmel oli nägemus või midagi sarnast,“ selgitas Lily. "Ta arvab, et nägi tulevikku ja tahab seda muuta."

„See polnud arvamus, vaid teadmine!" hüüdis Esme teatraalselt käsi lae poole ringutades. Piksi haaras tal jalgade ümbert kinni ning häälitses kaastundlikult.

„Esme, räägi nüüd uuesti, mis värk selle vilega oli,“ palus Max. „Ja sina, Rotipoiss, too vile siia. See on Krisi oma, mitte sinu.“ Rotipoiss lasi pea norgu ning läks käsku täitma.

„Vile avab värava,“ vastas Esme väsinult. „Redil oli kunagi samasugune vile, aga see läks katki, kui Kris ta õhku lasi. Ma tõin kunagi läbi värava Piksi ja Rotipoisi siia.“

„Oota, kas ma sain õigesti aru, et Red puhus vilet ning sina tulid koos lastega läbi värava,“ sekkus Max. „Ma arvasin, et ta röövis teid.“

„See on pikk jutt,“ vastas Esme. "Räägin hiljem.“ Kui lapsi kuuldeulatuses pole, jäid õhku kõlama väljaütlemata sõnad.

„Aga sa ütlesid, et vile on neetud,“ tuletas Kris meelde. „Pole siis või?“

„Ma ei tahtnud, et lapsed seda puhudes kogemata värava avaksid ja kes teab kuhu satuksid,“ ütles Esme. „Ma nägin unes raamatut, kus on näidatud, kuidas vilet õigesti puhuda. See oli Redi märkmik.“

Rotipoiss tuli jalgu järele lohistades tagasi, ühes käes vile ja teises pisike kulunud kaantega raamatuke. Lily võttis vile poisi käest ja uuris seda lambivalgel.

„Oled sa kindel, et selle abil kusagile mujale pääseb?“ küsis ta. „Lapsed puhusid vilet mitu päeva järjest ja midagi ei juhtunud.“

„Vaata raamatusse,“ vastas Esme. Max kummardus üle Rotipoisi õla ning luges märkmikku kirjutatud juhendeid. Piltidel oli näidatud, kuidas sõrmi vile aukudel hoida, et sellest õigeid noote kätte saada.

„Esme, sul pole ju silmi. Kuidas sa teadsid, mis märkmikus kirjas oli?“ imestas Kris.

„Selgeltnägemiseks polegi silmi vaja,“ vastas Esme kerge uhkusenoodiga hääles. „Korjake nüüd oma asjad kokku ja lähme, enne kui on liiga hilja.“

„Kuhu?“ küsis Lily. "Oled sa kindel, et seal on ohutu?"

„Ma ei tea,“ vastas Esme. „Noh, kas lähme siis?“

Max proovis vilet täpselt nii puhuda, nagu joonistel oli näidatud. Mitte midagi ei juhtunud. Esme seelikusabast lahti lasknud Piksi hakkas Rotipoisi juurde minema, kuid haihtus poolel teel õhku. Rotipoiss vehkis käega kohas, kuhu Piksi oli kadunud, ning noogutas teadjalt.

„Värav,“ ütles ta.

„Kus? Kas keegi läks juba sisse?“ küsis Esme Rotipoisi hääle suunas koperdades ja haihtus samuti. Kris niuksatas ning tormas oma asjade järgi. Ta tuli vaid pool minutit hiljem

tagasi, seljakott seljas, roosa jänes kaenla alla surutud ja kaela ümber mässitud roosa suleboa mööda põrandat järel lohisemas.

„Lily ja Rotipoiss, minge kähku läbi, enne kui see ära kaob,“ käsutas Max kohe, kui Kris silmist kadunud oli. Ta läks ise kõige viimasena, kui oli oma rahavarud kiiresti aluspesu sisse toppinud. Võõrsile minnes tuli alati olla ettevaatlik.

Valgeks politseimeheks ristitud Sid leidis köögi põrandale unustatud vile ja märkmiku. Ta libistas asjakesed mundri rinnataskusse ja võttis hiljem, Sami kehast lahkudes, need endaga kaasa.