2. Lindpriid

Kontkõhn kogu askeldas mündihunniku kohal, hõredad hallisegused juuksed aukuvajunud silmade ees rippumas ja mõhnalised sõrmed kärmelt raha lugemas.

„Naeruväärselt vähe!“ kriiskas ta läbilõikavalt nagu nõiamoor „Selle eest saame rongipiletid kaubavagunisse kastide keskele. Kuradi Max! Miks ta peab oma vaatemänge alati mingis agulis korraldama?“

„Eks ikka selle pärast, et me trellide taha ei satuks." Vastajaks oli lumivalgete juuste ja helehallide silmadega mees. Tema pikad peenikesed sõrmed libisesid nutitelefoni ekraanil siia-sinna nagu võrku

punuv ämblik. „Kas mäletad, kuidas andsime etenduse keset linnaväljakut ja hiljem politseinike eest põgenesime?“

„Mina olin imekaunis printsess, aga nad mu kroon kadus ära. Sellel olid vikerkaarevärvilised kristallid peal...“ lisas eileõhtuse etenduse ajal narrikuljuseid kandnud noormees, huulil värelemas lihtsameelne naeratus. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid raha lugenud õe poolt antud terav obadus küünarnukiga ribide vahele lõpetas jutu. 

Kedagi ei huvitanud Krisi heietused. Kõik teadsid niigi väga hästi, milliseid pööraseid kostüüme Kris kanda tavatses. Publiku tähelepanu kõrvale juhtimiseks oli see ülimalt vajalik, aga Kris tükkis sageli oma rolli liigselt sisse elama ega osanud hiljem sellest enam välja tulla.

Seina ääres seisvasse roosteplekilisse vanni valatud tumepunane jäsemete ja soolikate puder hakkas vaikselt kuju võtma. Keegi Maxi

kaaslastest ei kahelnud selles, et ta hommikuks jälle oma vormi tagasi saab. Max oli peaaegu surematu. Ainult tema ise teadis seda, milline tapmismeetod võinuks talle saatuslikuks saada. Max ei usaldanud kedagi, isegi mitte oma õde Angie't kes oli nii haiglaselt kõhn, et jäi vaatajal sõna otseses mõttes kahe silma vahele. Angie vihkas toidu maitset. Ilma Maxi osava veenmiseta polnud ta nõus palakestki suhu pistma.

„Kell kaheksa hommikul peame olema raudteejaamas!“ teatas albiinovalge Sid ning pani telefoni oma heledate, säravpuhaste teksapükste taskusse. Ainult tema suutis räpasel kooruva värviga taburetil istudes jääda ilma ühegi plekita või tolmutriibuta. Sid oli justkui ümbritsetud nähtamatu kaitsekihiga, mis ei lasknud mustusel külge kleepuda. 

„Kui Max selleks ajaks taastuda ei jõua, võtame ta kilekotiga kaasa ja ütleme, et ta on koeratoit," lisas Sid ning torkas näpuga vannis võdisevat ollust. Loomulikult jäi sõrm täiesti puhtaks.

„Kas ma võin koera mängida?“ palus Kris. „Ma oskan küll,“ ütles ta. „Auh?“

Teised toasviibijad vaatasid neljakäpakile laskunud ja koera kombel lõõtsutavat Krisi pika pilguga.

„Kris, kallis, sellist koeratõugu pole veel aretatud,“ lausus Angie selgelt tajutava võltskaastundlikkusega hääles. „Aga sa võiksid olla diskokuul või jõuluehe. Me riputame su vaguni lakke ja kõigil on lõbus.“

Kris ohkas sügavalt, tõusis püsti ja marssis solvunult teise tuppa iseenda seltskonda nautima, lüües ukse end järel nii kõvasti

kinni, et laest krohvihelbeid alla pudenes. 

Sid ja Angie olid Krisi emotsioonipuhangutega harjunud ning jätkasid külma rahuga pooleli jäänud toimetusi.

Kõrvaltoast oli kuulda valju muusikat ja viisipidamatut laulmist. Angie haaras ukse kõrvalt raske saapa ja viskas selle ukse pihta. Laulmine ja muusika katkesid nagu lõigatult.

Kellaaeg oli juba hiline ja kõik peale Maxi pugesid oma närustele asemetele hommikut ootama. Artist vedeles endiselt vannis nagu omas mahlas marineeritud lihatükk. 

Varahommikul, kui Angie läks Maxi üles äratama, leidis ta eest tühja vanni. Maxi polnud enam kusagil. Järelikult pidi kogu seltskond lahkuvast rongist maha jääma. Ilma Maxita lahkumine poleks tulnud kõne allagi.