9. Veel keegi

„Siin on veel keegi,“ olid esimesed sõnad, mida Kris kohe pärast ärkamist ütles. „Ma kuulsin öösel kellegi samme.“ Kris oli näost kaame ja silmaalused mustendasid nagu surnuist üles tõusnul.

„Max läks õue. Küllap sa teda kuulsidki,“ vastas Lily, tuhnides samal ajal Maxi mantli taskutes. Ta leidis sealt oma kadunud kõrvarõngad, sõrmused ja tulemasina.

„Värdjast kleptomaan,“ siunas vampiiritar endamisi. „See polnud sinule mõeldud,“ lisas ta kiiresti.

„Jah, ma tean, kellest sa räägid,“ vastas Kris äraolevalt. „Aga ma kuulsin neid samme öösel, kui Max oli toas, koos sinuga. Usu mind, siin on veel keegi.“

„No ja siis?“ küsis Lily. „Max tahtiski kellelegi etendust anda. Tegi endale esinemismeigi ja puha.“ 

„Sulle see muidugi korda ei lähe ja Maxile samuti mitte,“ nõustus Kris. „Te olete ju surematud. Mina pole.“ Viimaseid sõnu lausudes heitis ta kõhuli maha ja kobas kätega mööda põrandat. „Eile oli siin diivan ja diivani all üks sigaret. Nüüd pole diivanit ega sigaretti. Oled äkki näinud?“

„Ei, ma pole surematu,“ vastas Lily. „Usun, et Max samuti mitte. Keegi ei ole siia ilma igavesti elama jäänud. Aga sinu sigaretti pole ma näinud. Tahad, annan sulle oma pakist?“ Vastust ootamata kraamis Lily dekolteesügavusest välja suitsupaki ja tulemasina. Saanud Lily´lt peenikese mentooliga sigareti, hakkas Kris saapaid jalga panema. Pikkade nööride ja arvukate pannalde kokku pusimine nõudis omajagu aega, kuid toas suitsetamine oli Krisile vastumeelne ja sokkide väel vihma kätte minek veel rohkem.

„Sa kardad õues luuravaid koletisi ja lähed ikkagi välja?“ imestas Lily. "Äkki ootad enne Maxi ära." Mõte üksinda mahajäetud majja jäämisest polnud isegi elu näinud tänavatüdruku jaoks sugugi meeldiv. Eriti veel pärast hirmujutte õues varitsevatest ohtudest. Kris tahtis juba midagi vastama hakata, kui üleni higine ja hingeldav Max välisuksest esikusse tormas. 

„Kaome siit! Kiiresti!“ kähises ta. Maxi vaikses sosinas kõlas meeleheitlik appikarje.