8. Karistus

Õhtu saabudes oli Kris varakult uinunud, kaisus suur roosa jänes. Ta oli selle leidnud samalt voodilt, millel nüüd reisiväsimust välja puhkas. Tema vend valvas endiselt oma südamedaami und. Kohe, kui Lily üles ärkas, kummardus Max naise näo kohale ja kallutas pead, nii et tema kael vampiiri nägemisulatusse jäi. 

„Ei, mitte nii,“ tõrjus Lily meest endast eemale. „Otsime privaatsema koha.“

„Kris magab. Ta ei kuule midagi,“ sosistas Max. „Tema unega võib isegi raketirünnaku rahulikult maha magada.“

Lily otsis pilguga sobivat eset piinamismängu alustamiseks. Midagi teravat... Nööpinud Maxi särgiesise lahti, võttis Lily terasküünisega sõrmest kinni ning tõmbas mehe rinnale pika erkpunase haava. 

Aeglaselt ja õrritavalt limpsis ta nahale immitsevaid verepiisku, kiusates nõnda nii Maxi kui iseennast. Iga järgmine lõige tuli eelmisest sügavam. Seda magusvalusat tunnet, mis Maxi keha läbistas, ei saanud võrrelda inimliku ihaga. Ta polnud veel kunagi ühegi naisega midagi nii võimsat kogenud. Süda lõi meeletu kiirusega ning veri kohises kõrvus. Maxile tundus, nagu hakkaks ta kohe teadvust kaotama. Ja see oli alles eelmäng!

Pükste taskust libises välja keerukate kaunistustega kaetud hõbedane taskunuga. Selle oli Max varastanud ühe varasema teatrituuri ajal juhuslikult möödakäijalt. Lily klõpsas noa lahti. Vahe tera helk oli sama 

jäine kui Lily sinakashallid silmad. 

„Sa oled ära teeninud karmi karistuse,“ sosistas vampiiritar meelalt ja surus noa nii sügavale ihu sisse, et ainult käepide nähtavale jäi. 

Kui nad lõpetasid, nägi elutuba välja nagu tapamaja. Polnud ühtegi kohta, mis ei oleks verega määrdunud. Isegi aknaklaasid punetasid.

„Ega sa siin kusagil vannituba nägema ei juhtunud?" küsis Lily. Ta seisis alasti keset tuba nagu maniakk pärast tapatööd, juuksed kokkukleepunud verest salkus.

„Vesi tuleb kaevust,“ vastas Max. „Sina saad lihtsalt puhtaks, aga vaiba ja mööbliga läheb 

keeruliseks.“

„Paneme maja põlema,“ pakkus Lily välja enda arvates geniaalse idee. „Siin läheduses leidub küllaga hurtsikuid, kuhu ümber kolida.“

„Ja kui me järgmises majas jälle kõik ära määrime, siis paneme selle ka põlema?“ kergitas Max imestunult kulmu. 

„Jah!“ hüüdis Lily veel rohkem õhinasse sattudes. Tundus, et vere ihult mahapesemine oli juba ununeda jõudnud.

Max ei jaganud Lily vaimustust. Surudes samal ajal kokku suuremaid lihahaavu, püüdis ta vampiiritari tagasi maa peale tuua:„Oota nüüd selle kiire asjaga. Sulle võib maja tähtsusetuna tunduda, aga siin leidub piisavalt toitu ja ahi on soe. Mina sellele veel tuld otsa ei paneks. Mine pese ennast puhtaks. Ma vaatan, mis siin teha annab,“ soovitas ta. Lily ajas huuled pettunult prunti, mähkis määrdunud diivanikatte endale ümber ja läks vett otsima.

Max leidis riidekapist puhta hommikumantli. Selga pannes määris ta selle verega kokku. Kummaline - vigastused polnudki veel ära paranenud. Maxile meenus, et kaanid ja sääsed eritasid süües haava sisse ainet,

mis ei lasknud verel hüübida. Küllap oli vampiiridel sarnane omadus. Mõni päev tagasi kaela sisse hammustatud augud veritsesid samuti ebaloomulikult kaua.

Haavade aeglane paranemine ei tähendanud head. Niimoodi võis Lily ta tõepoolest ära tappa. Aga nauding, mida vampiiritar tekitada suutis, oli kirjeldamatu. Narkouim kahvatus selle kõrval.

Tõrjunud halvad mõtted aju tagumisse soppi, hakkas Max verd seintelt maha nühkima, näol

joobnutele ja hullumeelsetele ainuomane õnnis naeratus.

„Huvitav, mille eest nad põgenesid?“ arutles Lily, lamades keset tühja tuba paljal põrandal.

Max oli kõik mööblitükid toast välja visanud, sest nende puhtaks küürimine oleks olnud ilmvõimatu. Ööliblika heledad juuksed joonistasid parketile mustreid. Puhtaks pestud nahka ei katnud ükski riideese. Lily nautis põranda jahedust kuumust õhkava keha vastas. Tukslevates soontes voolas värske veri. Erkpunaseks värvunud huulte vahel suitses peenike sigaret ning hunnik poolpõlenud tikke vedeles sealsamas

põrandal. Lily polnud kunagi tuld süüdata osanud.

„Nad põgenesid koletiste eest,“ vastas Max vampiiritari küsimusele, libistades õrritavalt sõrmi üle Lily kehakumeruste. „Tuli metsast suur karvane koll, teravate hammaste ja vot selliste küüntega!“ Viimaseid sõnu öeldes tõstis ta üles harali aetud sõrmedega käe.

„Ära tee, muidu me peame jälle koristama hakkama,“ hoiatas Lily naerma puhkedes. Tegelikult polnud ta toa puhastamiseks sõrmegi liigutanud. Nii uskumatu, kui see ka ei tundunud, suutis ta Maxi tööle sundida, ilma et mees ise sellest arugi sai. 

Kris ei maganud. Ta oli ärkvel juba siis, kui paarike kõrvaltoas alles alustas oma sadistlike mängudega. Süngelt pimedusse vahtides püüdis Kris uuesti uinuda, aga ei suutnud. Oli ju täiesti loomulik, et Max vajas kedagi enda kõrvale, aga miks ta pidi kõigi naiste hulgast valima vampiiri?

Kui elutoas lõpuks vaikseks jäi, arvas Kris kuulvat akna taga kellegi samme. Hirmust halvatuna ei julgenud ta kardinat eest tõmmata, vaid tõmbas teki üle pea ja uinus uuesti alles siis, kui väljas juba valgeks minema hakkas.

Unetuse käes vaevlev Max veetis terve varahommiku riidekapis tuhnides. Ta polnud eelmisest elukohast lahkudes kaasa võtnud midagi peale seljas olevate riiete ja esinemismeigi, kuid öised mängud Lilyga olid rikkunud Maxi parima ja antud hetkel ainukese särgi. Täiesti uskumatu, kui

stiilivaesed maakad olla võisid! Neil polnud midagi ilusat, glamuurset ega isegi sellist, millega sobiks avalikus kohas võõraste inimeste palge ette ilmuda. Kapis rippusid ainult ilmetud kaltsud, mis kõlbasid põllu peal töö rügamiseks. Ei jäänud üle muud, kui kasutada olemasolevaid materjale.

„Hakkad nähtamatule publikule esinema?“ küsis Lily. Temalgi polnud und. Riiete pärast ei pidanud vampiiritar muretsema. Tal oli kaasa pakitud piisav kogus kehakatteid ja need võtsid käekotis vähe ruumi. 

Max keerutas ennast peegli ees ning võttis koketeeriva poosi. „Noh, kuidas tundub“

„Imelik,“ vastas Lily. „Aga sa pole vist kunagi normaalne olnud.“

Kuigi Max oli omavahel kombineerinud rõivaesemeid, mis ei sobinud kokku stiili ega värvide poolest, moodustasid need tema seljas veidra terviku. Maxil õnnestus isegi kaltsudes hea välja näha.

Nagu oleks kirevast kostüümist veel vähe, särasid mehe silmade ümber värvilised tähekesed. Artist oli valmis astuma lavale, aga publikut polnud. Max kujutles, kuidas ta tühjale toale etendusi andma hakkab ja peas kõlava aplausi saatel kummardusi teeb. Tema puhul poleks sellises käitumises olnud

midagi ebatavalist.

Heitnud viimase pilgu peeglisse, lasi Max vilaval pilgul üle segipööratud toa libiseda.

„Nii. Ma lähen nüüd ja üritan sellele traktorile, kombainile või mis kuradi asi see iganes olla tahab, elu sisse saada!“ teatas ta reipal toonil.

„Väljas sajab,“ vastas Lily ja süütas järjekordse sigareti. „Esikus hakkas just katus läbi tilkuma.“

„Kena,“ ütles Max. „Vihmamantel oligi selle kostüümi puuduv osa.“ Juhtumisi rippus esikunagis must kapuutsiga kalamehe kuub. See sobis perfektselt.

„Kombainile avaldab su etteaste kindlasti muljet,“ sõnas Lily ja haigutas laialt.

„Tänan sind,“ vastas Max ning astus välja paduvihma kätte, omamata vähimatki ettekujutust, mida kõrvalhoones tolmu koguvate põllutöömasinatega peale hakata.