7. Maja

Majas, mille juurde Lily, Max ja Kris vastu hommikut jõudsid, polnud kedagi külalisi vastu võtmas. Aknad olid pimedad, uksed lukustamata ja toad tühjad. Köögilaual vedeles taldrik pooleldi söödud toiduga ning põrandale kukkunud asju polnud keegi üles korjanud. Jäi mulje, et keegi oli siit väga kiiresti põgenenud või vägisi minema viidud.

Lily tõmbas paksud kardinaid akende ette, sest päike oli kohe tõusmas. Kris piilus ettevaatlikult igasse nurka, justkui kardaks mõnelt mahajäänud asukalt sissetungimise eest pahandada saada. Max trampis uljalt läbi tubade, püüdes olukorrast selget ülevaadet saada. Ta vaatas külmkappi ja sahvrisse ning avastas, et toiduvarusid oli

piisavalt, et siia paariks päevaks peatuma jääda.

Hommikupäike paitas madalate majade katuseharju, kuid õhk oli endiselt jääkülm ja maapind kaetud valge härmatisega. Max istus elutoa akna alla lükatud tugitoolil, paks vatitekk ümber kõhetu keha, ning valvas. Lily magas diivanil ja Kris oli ennast kerra tõmmanud teise tugitooli.

„Kas sa aimasid seda ette?“ sosistas Kris, kartes Lily´t üles äratada. Ta keerutas närviliselt sõrmede vahel muljutud sigaretti. Tavaliselt Kris ei suitsetanud, kuid pingelistes olukordades vajas ta hädasti nikotiini rahustavat toimet. See sigaret oli tal viimane, hoitud eriliseks olukorraks. Kris polnud päris kindel, kas antud hetk oli piisavalt eriline. Alati võis minna veel hullemaks.

„Mida ma ette aimasin? Et nad meid siia jätavad?“ küsis Max. „Ei, tegelikult mitte. Ma arvasin, et nad lähevad Lily´le kallale. Sellest oleks tulnud väga verine võitlus.“

Kris ümises midagi vastuseks ja näppis hajameelselt kapuutsipaelu. „Aga...“ jätkas ta, „...miks sa selle neiu kaasa võtsid?“

„Ise sa ütlesid, et võta kaasa,“ sõnas Max kerge muigega. "Tegin täpselt nii, nagu sa soovisid."

„Millal sa minu nõuandeid kuulama oled hakanud?“ imestas Kris. „Varem ei tähendanud need sinu jaoks midagi, pigem vastupidi.“

Muie kadus Maxi näolt ja ta tunnistas sügava ohke saatel: „Ma ei tea. See kõik juhtus nii kiiresti. Ma ei saanud ise ka aru, mis toimus.“

Kris kortsutas arusaamatuses kulmu. „Kas te polnudki siis varem tuttavad?“

„Ei,“ raputas Max pead. „Mina teadsin teda, aga tema mind mitte.“

„Ta tuli sinuga vabatahtlikult kaasa, kuigi ei teadnud, kes sa oled.“ Sigaret oli Krisi sõrmede vahel paigale tardunud. Näoilmest võis aimata pingsat mõttetööd.

„Lily´l on mind vaja. Ma olen tema lõppematu toiduvaru, kui sa saad aru, mida ma mõtlen,“ selgitas Max. „Üldkokkuvõttes teen ma niimoodi ühiskonnale teene. Vaata, kui paljud inimesed tänu minule ellu jäävad.“

Krisi võpatas ja pillas sigareti maha. „Sa lased tal... oma verd juua?“ küsis ta väriseva häälega. "Ta toitub sinust? Nagu sääsk?"

„Nojah,“ vastas Max õlgu kehitades. „Ma ju ei

sure.“

Kris põrnitses kurvalt diivanit, mille peal Lily magas. Diivani all oli tema viimane sigaret. Ta oleks meeleldi õues suitsu teinud, kõige äsjakuuldu üle järele mõelnud ja üritanud Maxi otsusest paremini aru saada, aga ei saanud, sest magava vampiiri äratamine võrdus Krisi arvates enesetapuga.

„Kuule, valva ise edasi, ma teen maja ümber ühe ringi,“ ütles Max ja heitis teki enda ümbert. „Uhh, kui külm!“

Mõte Lily´ga kahekesi jäämisest mõjus Krisile nagu rusikahoop, aga ta kogus ennast kiiresti ja võttis laialt naeratades valveseisangu.

„Kas hakkan ahju kütma?“ küsis ta.

„See oleks sinust väga kena,“ aõnas Max ja tõmbas selga nagis rippunud vana puhvaika. Ta ei kavatsenudki oma uhket keepi siin mülkas määrima hakata. Kingade asemel pani ta jalga põlvini ulatuvad kalamehesäärikud. 

„Hakkad maaeluga kohanema?“ kommenteeris Kris, üritades samal ajal nii vaikselt, kui vähegi võimalik, jämedaid puuhalge ahju toppida.

„Jah, ma lähen nüüd põldu kündma,“ vastas Max teatraalse käeviipe saatel. „Traktoristid ja lüpsjad, siit ma tulen!“

„Värisege, kartulipõllud! Siit tuleb töörahva kangelane Max!“ pomises Kris omaette, kui oli kindel, et keegi teda ei kuule. „Sulane Kris kütku ahju ja valvaku preili Parasiidi und.“

Poolteist tundi hiljem tõusis korstnast suitsu ja köögilaual auras kuum kohv, mille kõrvale Kris oli suure hunniku võileibu valmistanud. Üleni sopaga kaetud Max loputas kiiresti suurema mustuse kätelt ja vajus surmväsinult laua äärde istuma.

„Noh?“ küsis Kris. „Leidsid midagi?“

„Mitte seda, mida ma otsisin,“ vastas Max. Hea küll, siin on asju, millega sõita saaks, aga...“

„Aga?“

„Need kõik on traktorid ja kombainid. Isegi ühe piimaauto leidsin.“

„Linnavurle tõmbab traktorit nähes nina vingu,“ irvitas Kris. „Joo kohvi, siis äkki läheb tuju paremaks.“

Kohvi asemel võttis Max ühe võileiva. Ta polnud juba mitu nädalat korralikult söönud. Huvitav, kuidas Angie ilma Maxita kõhu täis sai? Õde polnud iialgi Sidi sõna kuulanud ning nälgis ainuüksi selleks, et venda välja vihastada.

Kris jälgis teda üle laua, sõrmed lõua alla põimitud, ja pilgutas helelillaks värvitud silmalauge. „Mõtled Angie´st ja Sid´ist?“ küsis ta. "Muretsed, kuidas Angie ilma sinuta söönuks saab?"

„Ei, ma mõtlen lillede istutamisest. Märkasin, et maja ümber kasvavad ainult nõgesed,“ ironiseeris Max. „Muidugi mõtlen Angie´st ja Sid´ist, sa tead ju ise ka!“

„Tahad nende juurde tagasi minna?“ Krisi häälest võis aimata siirast kaastunnet. Just seda Max praegu ei vajanud.

„Ei!“ hüüdis ta ning jäi kohkunult vait. Õnneks magas vampiiritar endiselt sügavat päevaund. Mõlemad mehed hingasid kergendatult ning jätkasid jutuajamist poolsosinal.

„Sinu võtaksid nad kindlasti tagasi,“ arvas Max. „Sa võid minna, kui tahad, ma ei pane pahaks.“

„Publik loobiks meid mädamunadega surnuks, kui ma sind asendada püüaks,“ vastas Kris. „Pealegi pole mul õrna aimugi, kus Sid ja Angie praegu viibida võivad.“

„Päike tõuseb ka ilma minuta,“ sõnas Max järgmist võileiba võttes. Ta oli juba unustada jõudnud, et toit võib nii hästi maitseda.

Kris võttis auravast kohvitassist värskendava lonksu ning ütles: „Sa võid ju ikkagi oma teatri teha.Tegelikult tuli rahvas sind vaatama, mitte Sidi või Angie´t. Kui sa oma silmarõõmu lava peale kaasa võtad, siis publiku arv kindlasti kahekordistub.“

„Sina ka,“ ütles Max. „Sina oleksid samuti seal.“

„Rahva hulgas taskuid tühjendamas?" Kris noogutas mõistvalt. "Muidugi, keegi peab ju musta töö ka ära tegema. Kõigepealt

korjan raha, siis roogin lava pealt sinu tükid kokku ja...“

„Ma ei mõelnud seda,“ katkestas Max venna enesehaletsusliku monoloogi. „Prooviks seekord ausal viisil raha teenida.“

„Ausalt? Sina?“ Kris purskas naerma ning loksutas tassist tulikuuma kohvi endale sülle. „Palun anna mulle jääd, ma ei saa praegu

hästi kõndida,“ ägas Kris läbi valuoiete.

„Käi põrgusse,“ vastas Max ning võttis taldrikult viimase võileiva. Ta vaatas süngelt vaikides, kuidas Kris külmiku juurde koperdas, ning kahetses, et sellisele tolale oma salaplaanidest oli rääkinud. Narr jäi narriks, mis parata.