6. Reis

Raudteejaama ooteplatvormil seisis kummaline seltskond. Üks neist, torukübara ja keebiga, sarnanes härrasmehele ajaloolisest filmist, teine oli üleni värviliste rättide sisse mähitud nagu mosleminaine, kolmas kandis hilisest kellaajast hoolimata päikeseprille ning neljas oli selga tõmmanud suure punase dressipluusi ja vahtis oma kaaslasi kokku kroogitud kapuutsi seest suurte silmadega.

Lily saabus paariminutilise hilinemisega. Tal olid erkpunased nahast kindad, pikki sihvakaid sääri kattis maani ulatuv kleit, pea ümber oli mässitud oranž sall ja silmi varjasid peegelklaasidega päikeseprillid. Vampiiritar nägi välja nagu tuleleek ja tõmbas magnetina enda peale kõigi möödakäijate pilke. 

Max polnud teistele rääkinud, et Ööliblikas temaga kaasa tuleb. Lily oli üllatuskülaline - sama palju oodatud kui kontvõõras

pulmalauda.

„Ma olen seda punase kleidiga naist kusagil näinud,“ piiksatas Kris kapuutsi seest. „Kas ta...“

„Kuss,“ sosistas Max. Angie avas suu, et valjusti protesteerima hakata, kuid saabuva rongi müra summutas tema sõnad.

Terve tee sihtkohta sõideti vaikides. Vaguni akende taga mustendas öö ja klaasil polnud näha midagi peale reisijate peegelduste. Peegelpilt! Lily´l on peegelpilt! märkas Max. Järelikult ei vastanud tõele kõik need jutud vampiiridest, kellel polnud peegeldust. 

Näo eest alla lastud sall paljastas Lily sinakad huuled ja kahvatu palge.

Näljane, mõtles Max. Verevarud hakkavad tema kehast otsa saama. Kolm päeva. Talle jätkub ühest söögikorrast kolmeks päevaks.

Kris tükkis Maxi õla najale tukkuma jääma. Ta hoidis oma seljakotti kramplikult süles nagu väikest last. Selle sees oli pisike raadio, esinemiskostüüm, hügieenitarbed,

punt värvipliiatseid, joonistusplokk ja näomaalinguvärvid. Rohkem polnudki tarvis.

Angie ja Sid istusid vastaspingil ning põrnitsesid Maxi ja Lily't nagu morn vanapaar Grant Wood´i kuulsalt maalilt. Ainult sõnnikuhark puudus veel Sidi kramplikult kokku pigistatud rusikast.

Max sulges silmad, et ei peaks õe ja vennaga tõtt vahtima. Magama jääda ta ei suutnud. Mõtted ei lasknud - need kihutasid rongist kiiremini.

Seiskuva vaguni jõnksatus pani Lily võpatades virguma. Kiire pilguheit kinnitas, et Max ja Kris olid endiselt alles. Kuid tema vastas oleval pingil ei istunud enam kedagi.

„Nad läksid ära,“ sosistas Max. Kris norsatas ning lasi süljenirel venna mantlikraele nõrguda. Ehmudes iseenda norskamise peale, avas Kris silmad ja hüüdis:

„Miks keegi mind ei äratanud?“

„Sõitva rongi pealt ei saa maha minna,“ ütles Lily. „Nad peavad olema kusagil lähedal."

„Kas tahad teada, mis juhtus?“ küsis Max. „Tule siia ja vaata.“ Seda öeldes avas ta vaguni otsas asuva ukse. Kohas, kus oleks pidanud olema järgmine vagun, haigutas tume tühjus.

„Sa tahad öelda, et...“ kokutas Kris näost kaameks tõmbudes.

„Just nimelt,“ vastas Max. „Meid ühendati rongi küljest lahti ja jäeti keset pärapõrgut.“

„Kris, sa oleksid võinud raadio asemel taskulambi kaasa võtta,“ nurises Max. Ta oli järjekordse kivi otsa komistanud ja kõik varbad valutasid. Erinevalt piinamisest ei pakkunud äralöödud varvaste valu vähimatki naudingut, pigem häiris ja segas kõndimist. Lily marssis uljalt kõige ees nagu auruvedur, sigaret suunurgas tossamas. Samas ei teadnud temagi, kus nad viibisid ja kus lähim asustatud koht asuda võis. Tuli leida kas või  ajutine varjualune enne päikesetõusu saabumist. Kuu purjetas hääletult pilvede varjust välja ja laotas maastikule hämara valgusevaiba. Lily osutas sõrmega silmapiiri suunas. „Vaata, Max, seal on majad!“

„Kas sa kavatsed ustele koputada ja öömaja paluda?“ küsis Max. „Sind peab ju sisse kutsuma, sest sa oled vampiir.“

„Ta on...“ sosistas Kris, silmad õudusest pärani, ja kattis suu kohkunult kätega.

„Ma ei kavatse sind ära süüa,“ lohutas Lily. „Ja öömaja pakkujaid samuti mitte,“ lisas ta vihaseid pilke Maxi poole heites. „Iseasi, kas nad meiesuguseid kahtlasi tegelasi sisse kutsuvad.“

„Me võime ilusti küsida,“ arvas Kris. „Või siis läheb üks meist ukse taha koputama ja teised ootavad kaugemal. Üksik räbaldunud hulgus pole nii hirmutav kui kolm kaaki korraga.“

„Sellel mõttel on jumet,“ tunnistas Max. „Ainult, et kuidas ma ennast räbaldunud hulguseks teen? Ma näen liiga hea välja!“ 

Lily naeruturtsatus kajas öös nagu püssilask.

„Eks sa pead siis oma liigse ilu pärast heinaküünis magama, pole midagi parata,“ sõnas Lily ja võttis suuna majade poole. Koidikuni polnud enam palju aega jäänud, tuli kiirustada. Max suutis tal hädavaevu kannul püsida ning Kris jäi neist mõlemast kaugele maha.