5. Ööliblikas
Hüüdjaks oli jässaka keha ja lühikeste jalgadega Boss. Ta nägi sihvakate tantsijate keskel välja nagu kääbus haldjariigis.
Neidude pilgud pöördusid Lily'le, kes seisis peegli ees ja vahetas nappi sädelevat esinemiskostüümi tavariiete vastu. Kinni tõmbamata kleidiluku vahelt paistsid seljale tätoveeritud hallid liblikatiivad.
„Kes ta on?“ küsis Ööliblikas pilku peeglilt pööramata.
„Kust mina tean,“ kehitas Boss õlgu. „Vaevalt sa isegi nende nimesid meeles pidada jõuad. No on sihuke lühemat kasvu, kondine, tumedapäine... Niimoodi riides, et kui ta poleks sinu järgi küsinud, oleksin tüübi geibaari ukse taha saatnud.“
„Ei...“ sosistas Lily. Tema kahvatule palgele ilmus roosa õhetus. „Ütle talle, et ma kohe tulen!“
Suleboade ja sädelevate stringidega neiud hakkasid omavahel sosistama ja valjusti lõkerdama. Lily korrastas rutuga niigi perfektset meiki ja tõmbas kleidiluku kinni, peites nõnda liblikatiivad.
Max on kõigest järjekordne klient, veenis Lily ennast. Ta on toit. Mänguasi. Maxi karistamine on kasulik meile mõlemale. Aga... liiga hea, et tõsi olla, mõtles Lily, vaatas veel kord peeglisse ja läks oma saatusele vastu.
Max ootas kannatlikult stripibaari ukse ees ja kinkis Lily'le taaskohtumise puhul kimbu valgeid liiliaid.
„Ma pole surnud,“ vastas Lily lilli vastu võttes. „Aga aitäh ikkagi.“
Maxi enesekindlus kukkus silmnähtavalt mitme pügala võrra allapoole. Oleksin ikkagi pidanud roose tooma, kirus ta mõttes iseenast. Max köhatas hääle puhtaks ja küsis: „Lily, kas sul on täna õhtuks juba plaanid tehtud?“ Ta lootis, et meisterlikud
esinemisoskused suudavad peita sisemist värinat. Tundus, et koos viimase suremistrikiga läks kaduma oluline osa tema ajust ja närvikavast. Lase veel Krisil tükke kokku korjata...
Ööliblikas, kellele oli just sülle torgatud kuhi valgeid liiliaid, ei osanud ootamatu kohtingukutse peale midagi tarka vastata. Ta lasi peast läbi kõik ees ootavad ülesanded ning tõmbas neile peale jämeda punase joone.
„Ei, mul pole täna õhtuks plaane,“ valetas ta säravalt naeratades. „Palun oota hetk. Ma viin lilled vaasi.“
Max noogutas. Peas valitses täielik tühjus. Lily oli nõus temaga kaasa tulema, aga Max ei teadnud isegi seda, kuhu nad minna võiksid. Ta oli arvestanud äraütlemisega. Parima tulemusena oli Max oodanud karistust, mille eest ta oma verega ette maksis. Aga nüüd tundus see kuidagi kohatuna.
Mõistus, tule koju! kutsus Max ennast korrale ja surus küüned sügavale pihkudesse. Iseendale valu tegemine polnud pooltki nii meeldiv kui...
Lily.
Seal ta nüüd seisis, seljas veinipunane lakknahast tagi, lühikese seeliku alt paistvaid jalgu ehtimas punased võrksukad ja põlvini ulatuvad saapad ning huuled hõõgumas elava tulena.
„Revolver,“ ütles Lily ja sirutas käe välja. „Anna kohe tagasi!“
Väga vastumeelselt õngitses Max taskupõhjast välja pisikese kuldse revolvri ning asetas selle naise peopesale.
„Padrunid ka,“ nõudis Lily relva lähemalt uurimata.
Kuidas ta teab, et neid enam rauas pole? Raskuse järgi? mõtles Max, tuhnis jälle taskutes ning puistas sügavalt ohates padrunid teise pihu peale.
Kogenud relvakasutaja vilumusega lükkas Lily padrunid tagasi revolvri trumlisse ning peitis relva avarasse dekolteesse. Ta vaatas heledalt valgustatud akna suunas ja tõstis pöidla üles. Ülevalt oli kuulda tantsijate poolehoidvat huilgamist ja plaksutamist.
„Ma ei mõelnud päris sellist karistamist,“ sõnas Max hapul ilmel. „Kas hakkame minema või tahad neile veel midagi näidata?“
„Ma arvasin, et sulle meeldib tähelepanu keskpunktis olla,“ vastas Lily teeseldud siirusega. „Kuhu sa mind viid?“
„Kuhu sa soovid?“ küsis Max. „Naiste valik.“ Lilledega ma juba astusin ämbrisse, lisas ta mõttes. Vampiiri ei saanud restorani viia. Ööklubi oli küsitav, sest Maxil polnud õrna aimugi, kas Lily´le meeldis tantsida ja millist muusikat ta üldse kuulas. Ta oleks ju võinud taustainfot koguda, aga Max tuli selle peale alles nüüd, kui oli juba lootusetult hilja. Kino? Teater? Surnuaed?
„Lähme jalutame, äkki tuleb tee peal mõni hea mõte,“ arvas Lily. Ta polnud enam ammu meesterahvaga lihtsalt niisama jalutanud. Samas võis ju ühel õhtul korralikku tüdrukut mängida. Vahelduseks.
Naiivitar, kas sa loodad tõepoolest, et see keigar suudab sinus inimest näha? kutsus vähene alles jäänud kaine mõistus Lily´t korrale. Varem või hiljem läheb suur vaimustus üle ja ta hakkab sinuga käituma täpselt samamoodi nagu kõik teised mehed. Puhaku nad rahus.
Et mõtteid mujale viia, küsis Lily: „Miks sa päikeseprille kannad? Kas kuuvalgus on liiga ere?“
„Hiljem räägin“ vastas Max. „Muuseas, kas su sõbrannad teavad kes ma olen?“
„Muidugi mitte!" hüüdis Lily. „Sa oled ju surnud ja tagaotsitav.“
„Taibukas tüdruk,“ kiitis Max. „Karju veel kõvemini. Äkki keegi ei kuulnud.“
Üks küsimus oli Ööliblikat piinanud juba hommikust saati: „Miks nad minu pildi ajalehte panid? Ma pole ju midagi halba teinud. Peale sinu tapmise, aga sa ise käskisid mul seda teha."
Max kehitas õlgu ning tõmbas mantli kapuutsi sügavamale silmade kohale.
„Äkki me näeme koos ilusad välja?“ pakkus ta.
„Kas sa selle pärast tulidki?" küsis Lily. "Et mind hoiatada.“
„Osaliselt,“ tunnistas Max. „Ma ei soovitaks sul enam kõnniteede servadel kõõluda.“
„Üheks osaks on muidugi meie kokkulepe.“ meenus Lily´le nende viimane kohtumine.
„See ka veel...“ ohkas Max. „Mitte, et ma ei tahaks," lisas ta kiiresti. "Aga praegu pole meil selle jaoks aega.“
Lily ja Max kõndisid jõudsid garaažide vahele viivale kõrvaltänavale. Valgust oli siin vähe ja varjud mustendasid nagu ohtlikud portaalid teispoolsusesse. Nendes varjudes oli Lily oma kliente teenindanud ja hiljem elutuna vedelema jätnud.
„Lily, kuule...“ Max neelatas kuuldavalt ning võttis päikeseprillid eest. Kõnetatu ei lausunud sõnagi, kuid halvasti varjatud muie suunurgas pani Maxi veelkord neelatama. Nüüd või mitte kunagi, motiveeris Max ennast mõttes ja hakkas kiiresti rääkima, nagu loeks sõnu paberi pealt: „Mul on aega loetud tunnid, enne kui jutt minu surma liialdatusest mentide kõrvu jõuab. Kuidas ma seda nii täpselt tean? Kogemused, rohked kogemused. Igatahes pean ma linnast kiiresti jalga laskma. Ja sina... Võiksid minuga kaasa tulla.“
„Aga...“ alustas Lily, kuid mees surus kuuvalguses läikiva terasküünise õrnalt tema
huultele. „Mina räägin praegu,“ sosistas Max. „Lily, minuga koos ei peaks sa enam kunagi sellisel viisil raha teenima. Kas sa panid tähele, kuidas inimesed sind vaatasid, kui sa laval seisid? Sind imetleti. Sa saaksid kuulsaks. Meie saaksime kuulsaks.“
„Kuni järgmise avaliku suremiseni,“ purustas Lily Maxi loodud õhulossi. „Kui kaua sa sedasi jätkata kavatsed? Kuidas nad sind ära ei tunne? Terve maailm on interneti kaudu ühenduses. Nad peaksid ju teadma.“
„Me muudame oma välimust ja kava. Seni on see läbi läinud,“ vastas Max. „Tegelikult on mul plaanis hakata ausal viisil raha teenima. Jah, ma tean, et see kõlab uskumatult, aga mul on tõesti põgenemisest kõrini. Teeksin oma teatri, korjaksin publiku käest piletiraha ja kõik oleks korrektne.“
„Tsirkus, mitte teater,“ parandas Lily. „See, mida sa teed, on laadatsirkus. Ehtne palagan.“
„Sa siis ei tule?“ küsis Max. „Ega ma ei lootnudki.“
„Ma tulen,“ vastas Lily. „Praegu on juba liiga hilja. Päike tõuseb varsti. Aga homme, kohe kui päike on loojunud, olen ma valmis tulema.“
„Päriselt?“ ei suutnud Max oma kõrvu uskuda. „Sa tuled minuga kaasa?“
„Mida mul kaotada? Tantsin siin või sinu tsirkuses, üks enesemüümine kõik,“ vastas Lily kurvalt naeratades. „Aga ma pean nüüd kiirustama. Kus me homme kokku saame?“
„Raudteejaamas. Kell kaheksa õhtul,“ vastas Max. Ta tahtis Lily't hüvastijätuks kallistada, kuid Ööliblikas jooksis juba heledate juuste lehvides varjude labürinti ja kadus silmist.
Ta tuleb. Ta tuleb. Lily tuleb! vasardas Maxi
lõplikult segiaetud peas katkematu mantrana.
Kas või ainult selleks, et tagasi küsida temalt varastatud kõrvarõngaid.
Kommentaarid
Postita kommentaar