4. Paar päeva veel

"Said ka aega läbi astuda,“ sõnas Sid tusaselt. Ta ei vaevunud isegi pilku tõstma, et vaadata, kuidas Max pärani löödud välisukse juures staaritsevalt poseeris nagu päevakangelane. Näljast nõrkenud Angie ei jaksanud Maxi millegagi visata, kuigi oleks seda väga soovinud.

Kris oli ametis hiiglasliku seinamaalingu joonistamisega. Ta üritas teha autoportreed, kasutades selleks põrandaalusest keldrist leitud iidvanu moose. Max tundis sügavat kahetsust, et nad pidid taolise kunstiteose varsti maha jätma. Paraku oli see kujunenud traditsiooniks – igas linnas, kus nad etendusi andsid, suri Max kangelaslikku surma ning Kris jättis ajutiseks elukohaks olnud ruumi seinale joonistuse ühest oma pereliikmest. Eelmises kodus joonistas ta Angie, üle-eelmises Maxi, üle-üle-eelmises Sidi ja enne seda iseennast. Nüüd hakkas ring jälle otsast peale.

„Ära kiirusta, Kris,“ ütles Max, pööramata Sidi sõnadele vähimatki tähelepanu. „Me ei lahku veel niipea.“

„Millega sa jälle hakkama said?“ küsis Angie väsinult. See polnud sugugi esimene kord, kui Max kõigi plaanidele vee peale tõmbas. Kris vaatas vaid korraks üle õla ning jätkas moosiste sõrmedega seina punaseks plätserdamist.

„Sa kas tuled kaasa või jääd siia,“ urises Sid ning ajas ennast laua tagant püsti. Ta oli just lõpetanud väga kesise lõunasöögi. Kui nad oleksid õigeaegselt edasi liikunud ning juba samal hommikul järgmises linnas uue vaatemängu korraldanud, poleks keegi neist pidanud praegu nälga kannatama. Max oli kõiges süüdi.

„Angie, ma tõin sulle puuvilju,“ jätkas Max venda endiselt ignoreerides. „Võta kas või üks amps. Minu pärast.“

„Sinu pärast ei jõudnud me rongile,“ vastas Angie. „Kas sa tahad meid kõiki hukatusse saata?“

„Max on meil ju surematu,“ aasis Sid. „Tema võib siia jääda, aga meie läheme edasi. Pealelõunal sõidab välja järgmine rong.“

Seni vait olnud Kris tõmbas võidukalt viimase joone ja lõi käed puusa. „Mina kaasa ei tule!“ teatas ta otsusekindlalt. "Ma jään koos Maxiga siia."

„Sa, lollakas, ei tea, millest räägid,“ põlastas Sid. „No vaadake teda, tal on jälle hoog peal.“

"Krisil on õigus,“ kaitses Angie. Ta oli vendade vaidluse ajal jõudnud ära süüa pool õuna ja sellest jaksu juurde saanud. „Max on meie tiimi tähtsaim osa. Ilma temata oleksime me lihtsalt... Kolm kodutut.“

Max nõjatus hooletult uksepiidale ja pööritas aeg-ajalt silmi, kui mõni mõtteavaldus talle meeltmööda polnud.

„Ma tänan teid kõiki ilusate sõnade eest, aga täna pole mul tõesti võimalik linnast lahkuda,“ ütles ta. „Minge teie ees ära. Ma tulen hiljem järele ja otsin teid üles.“

„Mis sind kaasa tulemast takistab?“ küsis Angie kavalalt silmi vidutades. „Või peaksin ma ütlema „kes“?“

Segadusse sattunud Kris vaatas kordamööda Maxi ja Angie't. „Millest jutt käib? Öelge mulle ka. Millest ma jälle ilma jäin?"

„Maxil on jooksuaeg,“ seletas Angie ja hammustas häälekalt õunast viimase tüki. Mantlihõlmade lehvides astus Max üle laudpõranda, põikas osavalt kõrvale õe visatud õunasüdame eest ning laskus Angie' jalgade ees teatraalselt ühele põlvele.

„Palun kuula mind. Mul on vaja ainult paari päeva. Kõik arvavad nagunii, et ma olen surnud. Paar päeva ei muudaks enam midagi.“

"Hakkab jälle peale," kommenteeris Sid, just nagu sünge kõlaga hääl kaadri tagant.

„Kui sa sedasi linna peal ringi tolgendamist jätkad, ei usu sinu surma enam keegi,“ vastas Angie. Ta võttis venna käest kinni ja tõmbas ta püsti. „Miks sa ainult enda peale mõtled? Meie oleme samuti tagaotsitavad. Kuna sa viimati lehti lugesid?“ Angie osutas laual helendavale telefoniekraanile, millel plinkis suure ja punase pealkirjaga kuulutus kurjategijatest, kes publiku tähelepanu kõrvale juhtides inimeste taskuid tühjendavad. Artiklit illustreerisid pildid neist kõigist, ka Lily´st.

Max poetas paar vängemat vandesõna ja tahtis juba tagasi õue söösta, kui kaine mõistus talle piduri peale tõmbas. Lily juurde tagasi jooksmisel poleks olnud vähimatki mõtet. Tõenäoliselt magas vampiiritar ikka veel päevaund.

„Ongi tema,“ nentis Angie venna reaktsiooni jälgides. „Oskad sina alles halbu valikuid teha.“

„Kallis õeke, ma olen juba ammu täiskasvanud inimene ja sul oleks aeg lõpetada minu valikute kritiseerimine,“ lausus Max jäise viisakusega, nii et sõnad õhus jääkristallidena tardusid.

„Kui te kohe järgi ei jäta, keeran ma teil mõlemal kaela kahekorra,“ ähvardas Sid. Tema kannatus oli katkenud. „Ma olen kõik need aastad pidanud teie kahe nääklemist kuulama. Äkki aitab juba?“

„Võta ta endaga kaasa,“ käis Kris välja hullumeelse idee. „Võta see tüdruk kaasa!“ Sattunud oma hiilgavast mõttevälgatusest vasikavaimustusse, hüppas Kris eufooriliselt üles-alla ja plaksutas käsi nagu väike laps.

„Ei!“ karjatas Angie. „Mitte ükski lits ei tõsta jalga üle selle ukse läve!“

„Ta ei peagi tõstma, sest me sõidame ära,“ täpsustas Sid. „Aga siiski, meile pole tarvis üleliigset suud, mida toita.“

„Ta ei söö tavalist toitu,“ ütles Max ning vakatas poolelt sõnalt. „Hea küll, rahunege nüüd kõik maha!“ hüüdis ta alistuvalt käsi üles tõstes. „Mul pole plaanis kedagi kaasa võtta. Vajan lihtsalt paari päeva, et mõnes asjas selgusele jõuda.“

„Mida sa ennist sellega öelda tahtsid, et ta ei söö tavalist toitu?“ pinnis Angie. Vähe sellest, et tema väikevend oli prostituudiga sebima hakanud, kerkisid esile mingid veidrad saladused.

„Et ta on sinutaoline anorektik,“ torkas Sid. „Maxile meeldib lusikaga sööki teistele suhu toppida.

„Vaevalt,“ kahtles Angie ja vaatas, kuidas vend mantlit seljast ja kingi jalast võtmata väsinult madratsile vajus. Maxi puhul oli selline käitumine ülimalt ebatavaline.

Jätke mind rahule ja laske mul hulluks minna, mõtles Max silmi sulgedes. Millegi muu kui

hullumeelsusega ei saanud äsja läbi elatud sündmusi seletada. Und ei tulnud ja peas keerlesid ärevad mõtted.

Aga teised arvasid, et ta magab. See oli kõige olulisem.