3. Karista mind

„Vastuvõttu ei toimu!“ käratas Lily kurjalt, püüdes nõnda varjata tohutut väsimust ja soovi jalapealt magama jääda. Ta proovis ust kinni lükata, kuid pealetükkiv külaline oli jõudnud juba jala ukse vahele torgata.

„Oota! Palun kuula mind kõigepealt ära,“ sosistas külaline ja heitis enda ümber ärevaid pilke, justkui kartes, et keegi teda salaja põõsastest jälgib. See teravate põsesarnadega kitsas nägu olid kuidagi tuttav. Tumedate silmade läbitungiva pilgu all tekkis vastupandamatu soov üles tunnistada kõik elu jooksul korda saadetud pahateod ja salajaseimad mõtted.

„Sa peaksid surnud olema!“ hüüdis Lily õudses äratundmises. „Ma tapsin su, tulistasin tükkideks!“

„Tasa,“ sisistas Max metalselt läikiva küünisega nimetissõrme huultele tõstes. Lily märkas, et mitte ainult küüs, vaid kogu sõrm oli tehtud filigraanselt viimistletud terasest ja inimnahaga nii osavalt kokku sobitatud, et ühenduskohta polnudki näha. See lihtsalt sulas Maxi käega ühte nagu omapärane ehe. „Seletan sulle kõik, kui sa mind tuppa kutsud.“

Lily astus vastumeelselt ukse eest ära ja lubas külalisel üle läve astuda. Max toetas selja vastu suletud ust ning hingas sügavalt välja. Seejärel fokusseeris ta pilgu

sasipäisele lõbutüdrukule. Lily ilusad riided olid kortsus, sukad katki rebitud ja meik palgele laiali hõõrdunud. Just nagu nukk, kes on hoolimatu lapse kätte sattunud, mõtles Max. Oma keha kokkulappimisest veel nõrk, vajus ta uksematile istuma. Teekond Lily juurde oli olnud liiga pikk ja kurnav vahetult pärast sellist pingutust.

„Kuula,“ ütles ta. „Mul on sulle üks pakkumine.“

„Kuidas sa siia tulla oskasid?“ küsis Lily. Teda ei huvitanud nii varasel hommikutunnil

mingisugused pakkumised. Lily jaoks oli hiline õhtu, magamamineku aeg. „Kas sa jälitasid mind?“

„Jah,“ tunnistas Max. „Aga see pole nii, nagu sa arvad. Lase mul ometi rääkida.“

Lily nihkus aegamisi voodi poole, libistas käe selja taha ja haaras padja alt imepisikese kuldse revolvri.

Suunanud relvatoru külalise poole, andis ta rääkimiseks loa.

„Sa ei saa mind tappa!“ hüüatas Max ja hakkas kähedalt naerma. Naerust sai läkastamine ning mitte veel päris korralikult kokku kasvanud kopsudest purskasid läbi suu välja helepunased verepiisad. „Sa ju nägid, kuidas ma tükkideks lendasin. Ma ei surnud ära!“ Ta pühkis suud mantlivarrukaga ning jätkas naermist, aga seekord pisut ettevaatlikumalt.

„See oli tõepoolest vägev illusioon,“ tunnistas Lily. „Kas sa sellest tulidki rääkima? Ootad minult aplausi?“ Püstolit hoidev käsi värises vaevumärgatavalt, kuid naise kahvatud huuled olid kõvasti kokku surutud ja pilk püsis kindlalt Maxil, jälgides hoolega iga tema liigutust.

„Tulista!“ käskis Max. „Palun tulista mind. Siis näed ise, et ma ei valeta.“ Nüüd ta ei naernud enam.

„Mis sul plaanis on?“ küsis Lily umbusklikult kulmu kortsutades. „Miks sa siin oled?"

Maxi kõhnale näole tekkinud lai irve ja üleolev silmavaade, millega ta suutis isegi põrandal istudes Lily´t ülalt alla vaadata, tekitasid blondiinis üha rohkem viha.

„Kurat võtaks, miks sa siia tulid?“ 

„Ma tahan, et sa mind karistaksid,“ vastas Max, plaksutades ebamehelikult pikki ripsmeid nagu võrgutav kurtisaan.

„Karistaksin?“ kordas Lily. Püstolitoru langes paari millimeetri võrra. „Mille eest?“

„Selle eest, et ma olen nii vastupandamatu,“ sõnas Max ning sosistas samal ajal Lily´le lähemale nihkudes: „Karista mind!“

Kõlas lask. 

Keset Maxi laupa ilutses väike ümmargune auk. Endiselt naeratades urgitses mees

terasküünise abil kuuli haava seest välja ning asetas selle avatud peopesale. 

„Näed nüüd?" küsus ta Lily'lt. Vastust ootamata jätkas Max: „Minu sooviks on, et sa teeksid minuga asju, mis tavalise inimese piinarikkalt teise ilma saadaksid. Mulle meeldib valu. Ma naudin seda.“

„Ja mis tasuks on?“ Lily käsi oli koos püstoliga alla vajunud. Helesiniste silmade

hirmunud pilk hüples verise kuuli ja Maxi näo vahel.

„Minu veri,“ vastas Max. „Sa ei peaks enam kunagi nälga kannatama.“

„Kuidas sa...“ Sellist vastust Lily oodata ei osanud. Ta oli oma söömaaegu alati väga diskreetselt pidanud. Kõik teadsid, et Lily müüs ennast öisel tänaval, aga keegi ei tohtinud teada, et vastutasuks oli inimveri. 

"Olen sind juba mõnda aega jälginud,“ tunnistas Max. „Ma valisin su publiku hulgast välja, sest tahtsin teada, kas sa suudad mulle viga teha. Avalikult, kõigi silmade ees.“

Paljastatud vampiiritar asetas püstoli ettevaatlikult voodi peale ja vajus selle kõrvale istuma. Värisevail käsi hakkas ta rinnahoidja vahelt sigaretipakki ja tikke otsima.

„Ega sind ei häiri, kui ma suitsetan?“ küsis ta.

Max raputas pead. „Kuidas su kliendid reageerivad, kui nad sind lahti riietades pesu seest sigaretid ja tikud leiavad?“ ei suutnud ta küsimata jätta.

„Ah mine perse, mul pole praegu tööaeg,“ nähvas Lily. "Vabal ajal hoian ma oma asju täpselt seal, kus ise tahan.“ Ta tõmbas närviliselt paar sügavat mahvi ja puhus pisikese toa paksu sinist suitsu täis.

 „Kas sa võtad mu pakkumise vastu?“ jätkas Max eelnevalt pooleli jäänud teemat.

Lily tõusis aeglaselt satiinlinadega kaetud voodilt ning astus pehmel sammul üle valge karusnahast vaiba. Ta võttis hõõguva sigareti huulte vahelt ning surus selle Maxi peopessa. Mees sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Läbi terve keha sööstev erutuslaine pani ta üleni värisema. Lily kummardus Maxi kaela juurde, surus huuled vastu higist nahka ja hambad sooja tuksuvasse unearterisse.

See veri... Lily oli joonud narkomaanide, alkohoolikute ja taimetoitlaste verd, aga Maxi soontes voolav punane elumahl oli midagi enamat. Ühtaegu joovastav ja ergutav veri maitses kummaliselt, kuid polnud sugugi halb. Lily jõi, kuni tuba tema ümber karussellina pöörlema hakkas.

„Võta seda kui ettemaksu,“ kõlas Maxi hääl kaugelt, justkui läbi paksu udu. „Aga praegu... Paluksin ma sinult üht klaasitäit vett.“

Seal ta lamas – liigsest verejoomisest uimane ja läbinisti kurnatud vampiiritar. Täiesti kaitsetu. Max oleks võinud kardinad akende eest tõmmata ja lasta valusatel päikesekiirtel Lily õrna nahka põletada, kuid tal polnud selleks vähimatki tahtmist. Endamisi imestades, kuidas selline nõrk ja haavatav olend üldse elus püsida oli suutnud, tõstis ta naise voodisse ja kattis hoolikalt tekiga. 

Max oli teda öösiti jälitanud. Tänavate ääres seismas, rinnad sügavast dekolteest kutsuvalt välja punnitamas, kuigi taevast langes samal ajal alla lumehelbeid või jäiseid raheterasid; keldribaarides posti ümber väänlemas, ainsateks kehakateteks paar sädelevat riba niuete ümber... 

Juba siis kujutles Max salamisi, kuidas Lily teda kinni seob ja halastamatult nüpeldab, kuni nahk on üleni vermetega kaetud ja meeletu naudingutunne teadvust varjutab.

Max võttis kraanikausi kõrvalt sakilise servaga tassi, valas endale vett ning pesi  pärast janu kustutamist jooginõu hoolikalt puhtaks. Ta oli ikkagi teise inimese kodus ning ei tahtnud külalislahkust kuritarvitada.

Pühkinud silme eest verega laubale kleepunud juuksesalgu, vaatas ta elektroonilise kella hõõguvaid numbreid. Kell oli juba pool üheksa! Max pidi minema kella kaheksase rongi peale. Ei tea, kas

teised olid ilma temata teele asunud? Vaevalt. Või äkki…

Enne lahkumist tegi Max voodi suunas aupakliku kummarduse.

„Ma tulen tagasi,“ ütles ta vaevukuuldavalt ning astus hilissügise hommikupäikese kiirtega ülekullatud tänavale. Max tõmbas mantlikrae kõrgele üles ja pani silmade ette suured tumedad päikeseprillid. Surunud kaabu sügavale pähe ja käed mantlitaskutesse, kahlas ta läbi puude alla langenud kollaste lehtede nagu spioon vanast filmist.