29. Sam

Samuel Wilkinson, kohaliku prefektuuri patrullpolitseinik, oli just ärganud oma viletsas ja äärmuslikult segamini poissmehekorteris selle peale, et keegi tema ukse taga kella lasi. Kirudes kõiki Jehoova tunnistajaid, loivas särgiväel mees esikusse ütlema, et ta on moslem, satanist ja vandenõuteoreetik ning kui ta kohe minema ei lähe, siis jumal karistab politseiametniku häirimise eest uneajal. Sam avas vihaselt ukse ning leidis trepikojas seismast heledapäise mehe, välimuse järgi umbes sama vana kui ta ise. Võõras oli riietatud valgesse ülikonda ja kandis suuri peegelklaasidega päikeseprille.

„Hommikust,“ ütles ta vaevumärgatava muigega suunurgas. „Kas äratasin teid üles?“

Pilguga Piiblit või lauluraamatut otsinud Sam sattus segadusse. Raamatut külalise kaenlas polnud. Tema käed olid tühjad. Külaline võttis päikeseprillid eest, paljastades valkjashallide iiristega silmad. Seejärel haihtus külaline õhku. Sam seisis hämmeldunult esikupeegli ees. Peeglist vaatas talle vastu valget ülikonda kandev võõras. Nägemus tuhmus kohe ning Sam nägi jälle endine välja. Sid kohendas ennast rahulolematult uues kehas. Polnud just kõige mugavam, aga tuli välja kannatada. Sorteerinud kiiresti läbi kõik Sami mälestused, vahetas Sid hommikumantli politseimundri vastu. Ta ei saanud ju ometi lasta Samil tööle hilineda.

„Oota, kelle käest sa need vihjed saidki?“ küsis Sami paarimees auto kõrvaistmel papptopsist kohvi rüübates. „Oled sa kindel, et nad peidavad ennast just sellel aadressil?“

„Olen kindel,“ vastas Sam ning surus sõrmed kõvemini rooli ümber. Pööranud ristmikul vasakule, jõudis patrullauto vilkurite hääletu värvimuusika saatel lagunenud aia ja ühel hingel rippuva värava ette, mille taga lösutas hiiglasliku kärnkonnana kahekorruseline puumaja.

„Ma lähen sisse,“ ütles Sam ning ronis autost välja, enne kui paarimees midagi öelda jõudis.

Raadiosaatja krabises vöö peal arusaamatut mula ja Sami kehas pesitsev Sid tegi nii, et see raadio ei püüdnud enam kunagi ühtegi lainepikkust. Ta astus pikkade sammudega üle lumega kaetud porikooriku, vajumata lompidesse ja jätmata laitmatult puhastele kingadele ühtegi plekki. Sid ei avanud ust, vaid astus sellest läbi ning leidis eest tühja koridori. Toad olid segamini. Ühes neist

oli vist keegi õhku lennanud ning teises kõrgus kondihunnik, aga ühtegi elusolendit näha polnud. Igaks juhuks otsis Sid läbi vannitoad, tualettruumid, keldri, kus rippusid Redi eelmiste külaliste rümbad, ning andis lõpuks alla. Sid astus majast välja ning oleks peaaegu kokku põrganud oma paarimehega, kes tahtis teda otsima tulla, sest raadiokutsungitele tuli vastuseks ainult võigas madal undamine.

„Nad on läinud,“ ütles Sid. „Mine vaata, mis ma leidsin. Sa ei usu oma silmi.“

Kui Sid oli üksi jäänud, astus ta sujuvalt Sami kehast välja ning jättis politseiniku arulagedalt tühjusesse jõllitama. Juhul, kui tal hiljem midagi šokiseisundi taolist diagnoositakse, siis on see põhjustatud maja keldrisse peidetud laipade nägemisest, mõtles Sid rahulolevalt majade vahele jalutades. Oi, Max, sul tuleb väga palju selgitamist, kui nad su lõpuks kätte saavad.