28. Nägemus

„Püha jumal!“ hüüdis Lily, kui šoppamisretkelt tagasi jõudnud Krisi nägi. „Sa näed välja nagu litritünni kukkunud papagoi!“

„Vana hea Kris,“ ohkas Max õnnelikult. „Nii hea on sind jälle endises säras näha.“

Kris säras tõepoolest. Ta oli suutnud leida kõige kirevamad, maitsetumad ja simipimestavalt ebasobivate värvikombinatsioonidega rõivad. Piksi plaksutas käsi ja huilgas vaimustunult. Talle meeldisid värvilised hilbud. Tüdruk oli Krisi äraoleku ajal omastanud ühe tema suleboadest ja käis nüüd ringi nagu kabareetantsija, sulerada järel.

„Palun hoia seda ilusti,“ ütles Kris ennast vägisi rahulikuks sundides. Ta vihkas seda, kui teised tema asju puutusid. Samas ei tahtnud Kris lapse peale  häält tõsta. Tüdruk noogutas agaralt ning viskas suleboa kuumale pliidirauale. 

Kris tegi valuliku grimassi, justkui oleks teda ennast kõrvetatud. „Hea küll, jäta siis endale,“ ohkas ta. „Aga palun kustuta see nüüd ära. Ei, mitte nii... Lihtsalt võta see pliidi pealt ja anna siia. Nii, korras. Haiseb jah, aga sellest saab lahti, kui sa kõrbenud suled ära lõikad.“

Üliõnnelik selle üle, et suleboa päriselt endale sai, tormas Piksi koridoride labürinti, kõrbehais selja taga lehvimas. Ta läks Rotipoissi otsima, et talle oma uut uhket aksessuaari demonstreerida.

„Sa saad lastega päris hästi läbi,“ märkis Lily õela muigega. Kris tegi vastuseks grimasse ning läks oma tuppa Piksi tehtud kahjusid üle vaatama. 

Esme tundis ennast halvasti ja oli juba õhtupoolikul pikali heitnud. Selle pärast Piksi nii vabavoliliselt hilisõhtusel ajal ringi trallitaski. Kell lõi täpselt südaööd, kui Esme nagisevat treppi mööda üles koperdas, nägu kahvatu ja tühjad silmakoopad kahvatus näos mustendamas.

„Ma nägin und,“ ütles ta hauatagusel häälel. „Ma nägin teid kõiki unes.