23. Vilepill

Palavik hakkas taanduma, aga Kris polnud ikka veel teadvusele tulnud. Max oli tema tuppa raadio viinud, et vennal poleks igav üksinda voodis vedeleda, kuid Esme sõnul vajas Kris rahu ja vaikust nii füüsilise kui vaimse tervise pärast. Ta jootis haigele liitrite kaupa vett sisse, mis näis hetkega aurustuvat, sest haigel polnud kordagi tekkinud vajadust tualetti minna, ning jahutas teda oma jääkülmade kätega. 

Tundes ennast üleliigsena, läks Max majaümbrusega tutvuma. Nad ei saanud igavesti elada Redi toiduvarudest, millest suurem osa oli söögikõlbmatu inimeseliha. Lisaks olid Lily´l juba eelmisel õhtul sigaretid otsa saanud ning suitsunälg muutis vampiiritari väljakannatamatult tigedaks. Max lootis kogu südamest, et nad pole sattunud kolkakülla, kus lähima poeni jõudmiseks tuleks jalgsi läbida kahe päeva teekond. 

Aknast välja visatud riided vedelesid ikka veel härmatanud murul. Need olid määrdunud ja märjad. Väljas oli külm, kuid sooje kehakateid polnud kusagilt võtta. Tõmmanud pluusi hõlmad tihedalt koomale, kõndis Max ümber maja ja leidis hämarast hoovist kuuri koos selle kõrval kõrguva puuriidaga. Ta viis sületäie halge kööki pliidi ette. Soemüür küttis kõrvaltuba ja andis sooja haigevoodis lamavale Krisile. Selle äärde sai kuivama riputada õues märjaks saanud riided. Max andis lastele karmi käsu pliidi peale ja praeahju mitte ronida. Alles siis, kui pliidirauad juba punakalt hõõgusid, meenus Maxile, et ta pole Lily´t juba tükk aega näinud.

„Ta läks endale magamiskohta otsima,“ ütles Rotipoiss, üritades sahtlist leitud nugadest ja kahvlitest mingit asja ehitada. Max ei saanud temalt täpsemaid juhiseid ja nõnda pidi ta terve maja läbi otsima enne kui Lily lõpuks üles leidis. Vampiiritar magas pimedas toas, vanal lohkuvajunud diivanil. Aknad olid vineeritahvlitega kinni naelutatud. Küllap polnud Lily esimene valgusekartlik külaline. Max tõi teki ja padja, mässis ta korralikult sisse nagu väikese lapse, mispeale Lily ainult ümises läbi une, ning jättis ta rahulikult magama. Tundus, et kõik teised peale Maxi suutsid magada. Isegi Esme tukkus haigevoodi juures pehmel tugitoolil ja Piksi oli Krisile kaissu pugenud.

Küll hauas jõuab puhata, lohutas ennast Max. Ta mässis oma kondise keha ümber suure villase mantli, mis oli kunagi kuulunud Redile, ning hiilis vaikselt majast välja.

Esmamulje oli päris ehmatav. Kõikjal, kuhu silm ulatus, kasvasid ainult põõsad ja metsikud õunapuud pisikeste krimpsus viljadega. Ei mingit märki inimasustusest. Kaugemale jalutades avastas Max, et tohutusuur hoov on piiratud kõrge võssa kasvanud hekiga. Selle taga laiuvas orus võis näha tõusva päikese kumas punetavaid katuseharju. Majakeste vahel looklevaid teid ääristasid moosekandid, kes üritasid üksteisest oma oskustega üle trumbata ning mõni neist jorutas pillimängule vahelduseks võõrapärase kõlaga laule. Üheaegselt musitseerides moodustasid nad  kõrvulukustava kakofoonia. Oli võimatu aru saada, kes siis tõeliselt pilli käsitseda oskas ja kes niisama teeskles. Möödakäijad viskasid moosekantidele münte, et nad kas või korraks vait jääksid. 

Hoonete vahele olid pressitud kitsad terrassid välikohvikutega. Mõned üksikud külastajad külmetasid tuule käes laperdavate päevavarjude all, aurava joogiga täidetud tass käsi soojendamas. Max tervitas üht kohvikus istuvat noorhärrat, kes teda imestunult vaatama jäi, justkui üritades meelde tuletada, kas nad on varem kusagil kohtunud. Alles siis, kui Maxi kõhetu siluett oli vaateulatusest haihtunud, avastas noormees, et kohvitassi polnud enam laual.

Kuum jook tõi külmatundele leevendust vaid mõneks minutiks. Tuul rebis halastamatult kõike ja kõiki, kes teele ette jäid. Üdini läbi külmunud Max põikas möödaminnes sisse kasutatud rõivaste kauplusesse. Poest väljudes oli ta ilmastikule kohaselt riietatud. Sukavarraste taga tukkuv tädike, kes poeleti ääres valvet pidas, ei märganud midagi. Max jalutas edasi, näpates möödaminnes paki suitsu ja natuke toidukraami ning pistis taskusse ühe ilusa vilepilli, kui tänavamuusik kummardus vaatama kummalist münti,

mis oli tegelikult kuldkollane nööp. Ta ei osanud nagunii pilli mängida, vaigistas Max enda sees näppu viibutavat süütunnet. 

Esme magas tugitoolil istudes sügavat und. Tema pea oli seljatoele vajunud, hambutu suu paokil, ning ainult rinna vaevumärgatava tõusmise ja vajumise järgi võis aimata, et naine surnud pole. Kris oli lõpuks ometi üles ärganud ja püüdis tuppa astunud Maxile midagi öelda, kuid köhahoog ei lubanud tal sõnagi lausuda. Kopsud põlesid ja mao sisu kerkis kurku.

„Ega sa verd köhi?“ uuris Max murelikult.

„Ei,“ kähises Kris vaevaliselt. „Järelikult jään ellu?“

„Proovi sa ainult surema hakata,“ vastas Max, ajades nõnda Krisi naerma ja uuesti läkastama. See oli ülimalt piinarikas tegevus, arvestades valu, mida murdunud roided köhimise ajal tekitasid.

Max sirutas venna näo ette kokkusurutud pihu. Kui ta sõrmed avas, nägi Kris imeilusat

väikest vilepilli, mille peale olid graveeritud hieroglüüfe meenutavad mustrid.

„Kustkohast sa selle pihta panid?“ imestas Kris aupaklikul sosinal. „Ja mida ma sellega peale hakkan?“

„Paned rotid tantsima,“ vastas Max. „Meil on nüüd laps, kes moondub rottideks, aga ma keelasin tal seda sinu nähes teha, sest sa kardad närilisi, ja veel üks laps, kes on pooleldi ahvipärdik.“

„Kumb tema on?“ küsis Kris teki all oleva mügariku poole osutades. Piksi magas nii vaikselt, et Max polnud teda märganudki.

„Ahvike,“ vastas Max. „Rotipoiss ehitab köögis nugadest ja kahvlitest... asju.“

„Ja see silmitu mustlasemutt, kes mind täna hommikul poolsurnuks ehmatas?“

„Esme. Ta ravib sind.“

„Peaasi, et needust peale ei paneks,“ ohkas Kris. „Palun too mulle vett ja aita mind püsti. Pean vetsu minema.“

„Kumba ma enne tegema pean?“ küsis Max.

Kris pidas hetkeks aru ja vastas siis: „Mõlemat."