19. Ei tohi magama jääda

„Miks sa ei maga?“ küsis Lily. Valvamine oli muutunud tüütavaks ja ning suitsunälg pani käed värisema. Nagu lubatud, jättis Lily viimase sigareti Krisile, aga sedasi süldi kombel võdisedes võis kogemata mööda tulistada.

Kris tõstis pea joonistusploki kohalt. „Minuga räägid või?“ Ta oli ennast sisse seadnud kardina taha aknalauale ning joonistas kuuvalgel. Nii kummaline, kui see ka polnud, valitses akna taga öö, kuigi lennujaamas viibimise ajal oli Kris näinud tõusva päikese esimesi kiiri.

„Ei, ma küsin endalt, miks ma ei maga. Muidugi sinuga!“ vastas Lily poolsosinal, tahtmata valjusti norskavat Maxi äratada. Mõttes lisas Lily: Kui Max kohe norskamist ei lõpeta, lasen ma endale kuuli pähe.

Kris pani paberi ja pliiatsi käest ning läks Maxi juurde. Ta asetas käe mehe laubale, hoidis mõne sekundi ja norskamine lakkas. 

„Kuidas sa seda tegid?“ küsis Lily. 

Kris kehitas õlgu. „Ma ei tea, kuid see on alati mõjunud,“ vastas ta. „Aga kuuli pähe laskmine poleks sind aidanud, sest sa oled vampiir. Vampiirid on surematud, kas pole?“ Kris oli juba unustada jõudnud mahajäetud majas peetud vestluse, mille käigus vampiiritar mainis, et tegelikult ta pole surematu.

Lily vakatas. Alles nüüd jõudis talle lõplikult kohale, mis just äsja juhtus. „Sa lugesid mu mõtteid?“

„Juhtus nii jah,“ tunnistas Kris, nagu oleks tegemist täiesti igapäevase asjaga. „Siis, kui sa oma peas väga valjusti mõtled, on päris hästi kuulda.“

„Kas kõik mõtlevad valjusti või ainult mina?“ küsis Lily. Uni ja igavustunne olid hetkega ununenud ning isegi suitsetamine ei tundunud enam nii olulisena.

„Oleneb inimesest,“ vastas Kris. „Näiteks Maxi mõtteid ma enamasti ei kuule, sest ta oskab hääletult mõelda.“ 

Mõtete laviin, mis Krisi teadvust nüüd tabas, pani teda valulikult nägu krimpsutama. „Sa teed täpselt sama viga, mida teevad kõik inimesed, kellele ma oma võimest rääkinud olen. Sa mõtled praegu asjadest, mida ma sinu meelest teada ei tohiks. Ära muretse. Väga paljud on mind nimetanud palju hullemate nimedega, kui need mida sina oma mõtetes kasutada julgesid. Ja mul pole mingit vajadust rääkida Maxile midagi su seiklusrikkast minevikust.“

„Nii et sa tead minust kõike,“ sõnas Lily alistunult ohates. „Oleks õiglane, kui ma teaksin ka sinu saladusi.“

„Päris kõike ma sinust kohe kindlasti ei tea,“ vastas Kris. „Aga sa võid küsida, mis sulle huvi pakub. Mul pole midagi varjata.“

„Kas sa kardad mind?“ küsis Lily. „Olen ma sinu arvates verejanuline koletis?“

„Natuke,“ tunnistas Kris. Ta istus aknalaual, kardin selja taha kokku kägardatud, ja vahtis Lily´t nagu öökull, tumedad sõõrid silmade ümber mustendamas.

„Ära muretse. Minu toit magab siin madratsil. Temast piisab mulle täiesti.“ Lily sulges silmad ning hingas sügavalt sisse ja välja.

„Kas sa vihkad mind?“ küsis ta järgmiseks. „Kas sa arvad, et ma kasutan su venda enda huvides julmalt ära?“

Kris ei öelnud midagi, aga noogutas vaevumärgatavalt. Lily näoilmet nähes lisas ta kiiresti: „Tegelikult pole Max minu bioloogiline vend ja ma ei vihka sind, aga kõik ülejäänu, mida sa ütlesid, on tõsi.“

Neid sõnu kuuldes Lily naeratas ja otsis põuest välja kortsus paki viimase sigaretiga. Ta ulatas selle Krisile ning hakkas rääkima, nagu ta polnud enam ammu kellegagi rääkinud: „Ma olen tõepoolest parasiit ja vereimeja, aga Max ise soovis seda. Ta lausa palus, et ma tema verd jooksin. Olen tema pärast mures sama palju kui sina, kuigi sa kindlasti ei usu seda.“

„Kas sa armastad teda?“ küsis Kris. Ta avas akna, et suits toast hajuda saaks. Pahvak värsket õhku mõjus ergutavalt nagu tassitäis kohvi.

„Ma kardan küll,“ vastas Lily. „Muidu ma poleks temaga kaasa tulnud. See on hullumeelne, ma tean. Aga miks sa küsid?“

„Sest...“ alustas Kris ja hammustas huulde. „Sest see kõik pole nii lihtne, kui sa arvad. Sinu elu on ohus. Sest sa oled... Surelik?“ Tundus, et Lily viimased mõtted olid tema mälu värskendanud.

„Minu elu on ohus? Hah!“ Lily püüdis näidata, nagu teeks Krisi öeldu talle nalja, kuid sisimas tundis ta, kuidas külmatunne kõhuõõne kokku pigistas. „Ma olen vampiir. Mind on võimatu tappa,“ hooples ta üleoleval toonil. 

„Tahad äkki päevitama minna?“ küsis Kris kulme kergitades. „Kuulsin just, et täna peaks tulema imeilus päikesepaisteline rannailm.“

„Ei!“ karjatas Lily ja kohkus iseenda valju hääle peale. Tundus, et keegi peale Krisi ei kuulnud teda.

„Miks mu elu on ohus?“ küsis ta vaiksemalt. 

„Maxi kadunud vennale ei meeldi, kui keegi väljastpoolt meie hulka tuleb. Nad ei pea vampiire eksinuteks,“ rääkis Kris sosinal, heites kahtlustavaid pilke seintele, lakke ja avatud aknast välja. Tundus, et paranoia oli selle perekonna ühine loomuomadus.

„Ma ei saa mitte midagi aru,“ vastas Lily. „Kes eksib ja mille vastu?“

Kris pööritas dramaatiliselt silmi, laiutas käsi ja püüdis suud maigutades leida õigeid sõnu. „Kas sa tead, kes on eksinu?“ küsis ta.

„Keegi, kes on ära eksinud?“ pakkus Lily.

„Meie oleme eksinud. Me ei kuulu siia. Me sündisime kusagil mujal ja sattusime juhuslikult sellesse maailma siin,“ seletas Kris aeglaselt, nagu räägiks väikese lapsega kvantmehaanikast. „Enamus meist on

üles kasvanud lastekodus. Keegi tea meie tõelist päritolu. Mina olin ka alguses lastekodus, enne kui sealt ära põgenesin ja tänavale sattusin.“

Lily pilgutas silmi. Tundus, et ta ei saanud endiselt millestki aru. „Milline see teine maailm on?“ küsis ta. „Kus see asub?“

„Ma ütlesin just, et keegi ei tea seda,“ vastas Kris viimaseid kannatuseraase kokku kogudes. „Aga kõik eksinud erinevad tavalistest inimestest ja neil pole vanemaid ega sünnitunnistust. Kas sina olid ka lastekodulaps?“

„Olin,“ vastas Lily ja neelatas kuuldavalt. „Palun ära räägi sellest teemast rohkem. Mul juhtus hiljuti üks asi, mida ma ei taha meenutada.“

„Siis, kui sa ära käisid?“ taipas Kris. Ta nägi vaimusilmas üksikuid mälestuskatkeid Lily mõtetest ja mõistis suurepäraselt, miks vampiiritar juhtumist rohkem rääkida ei soovinud.

Vampiiritar noogutas vastuseks ja pühkis silma valgunud pisaraid. „Räägi millestki ilusast,“ palus ta.

„Sina oled ilus,“ ütles Kris ja naeratas arglikult. Ta ei teadnud naistest palju, aga oli kusagilt kuulnud, et neile meeldivad lilled ja komplimendid.

„Aitäh. Valetada oskad sa sama hästi kui Max,“ vastas Lily. Krisi lapsikult ausad mõtteavaldused olid mõnikord üsna südantsoojendavad ning ilusaks nimetamine muutis Lily meeleolu tõesti natuke helgemaks.

Kris pani joonistusploki käest, libistas ennast aknalaualt maha ja silmitses aknast langevas hämaras valguses toaseinu. Neilt oli maha kistud päris mitu kihti tapeeti. Kui ruumid oleks olnud rohkem valgust, võinuks laiguti välja paistvatelt ajalehetükkidelt lugeda vanu uudiseid. 

„Aga kuidas sa üldse Maxi ja tema pere juurde sattusid?“ jätkas vampiiritar Krisi minevikus sorimist. „Kas nemad on ka teisest maailmast tulnud?“

„Max leidis mu tänavalt ja viis koju nagu kassipoja,“ vastas Kris. „Ta elas koos Angie ja Sidiga mingis hurtsikus, kus talvel sooja saamiseks pidi põrandale lõkke tegema, sest ahi oli kokku kukkunud. Pärast minu kodustamist polnud neil tikke enam tarvis. Ma tegin palju lollusi ja jõudsin mitu eluaset põlema panna, aga Max ei lasknud neil mind välja visata. Ta õpetas mulle mustkunsti ja muud vajalikku, et Angie´l ja Sidil minust natukegi kasu oleks. Unistasin sellest, kuidas minust saab staar ja hakkan vaatemänge

korraldama, täis tulemöllu ja rahva imetlust. Aga tegelikkus on see, et Maxist sai staar ja minust sai kuljustega narr.“

Nii puhtsüdamlik ülestunnistus tekitas vampiiritaris emalikku kaastunnet. „Kas sa oled kade?“ küsis ta. „Tahaksid ise Maxi asemel olla?“

„Mõnikord küll,“ tunnistas Kris. „Aga pole hullu. Sul tõesti veab, et saad temaga koos esineda. Mina peaksin selle üle õnnelik olema, et tema tükke lavalaudadelt kokku kraapida tohin.“

Lily kortsutas kulmu. „Ma nägin, kuidas sa mõttejõudu kasutades auto ära sulatasid. Minu arvates suudaksid sa väga võimsaid etendusi anda.“

„Pistan jaanipäeval teatrile tule otsa ja hüppan üle lõkke?“ ironiseeris Kris. „Ma suudan ainult hävitada.“ Oma sõnade ilmestamiseks tõmbas ta seinalt maha suure tüki lahtist tapeeti ja hakkas ettevaatlikult selle ääri kõrvetama.

„Tulega saab ju igasugu ägedaid asju teha,“ vaidles Lily. „Sa ise rääkisid just, milliste etenduste andmisest lapsena unistasid.“

„Mis siis, kui ma ei tahagi Maxist kuulsamaks saada?“ võttis Kris kaitsva hoiaku. „Ma ei tohi teda reeta pärast kõike seda, mida ta minu heaks on teinud!“ Tapeeditükk lahvatas põlema, kuid Kris kustutas leegid vaid ühe kiire käeliigutusega. Oli näha, et see polnud tema jaoks esimene kord likvideerida kogemata süüdatud tulekahju.

„Sa ei reedaks teda,“ arvas Lily. „Max teeb mentalismi trikke ja laseb ennast tükkideks lõigata, sina sülgad tuld ja mina... Olen lihtsalt ilus ja teen koledaid asju. Niimoodi moodustaksime väiksemat sorti tsirkusetrupi.“

„Sid oskab läbi seinte kõndida,“ lausus Kris. „Ta lisas Maxi etteastetele päris mõjusaid efekte. Vabal ajal meeldis talle murdvargustega tegeleda. Sidil polnud

tarvis ühtegi lukku lahti muukida. Ta lihtsalt läks ja võttis kõike, mida tahtis.“

„Aga mida Angie tegi?“ küsis Lily. „Tema oli ju samuti üks teie hulgast."

„Nälgis, soigus, loopis mind saabastega ja lasi Maxil ennast toita,“ vastas Kris mõru muigega. „Tegelikult oli Angie võimeks liikuda märkamatult rahva hulgas ringi ja tühjendada inimeste taskuid. Angie oli nii kõhn, et võis ennast laternaposti taha ära peita. Selle pärast teda ei märgatudki."

Kris mõtles, kas rääkida Lily´le sellest, et Angie surnuks nälgis, aga pidas siiski paremaks vaikida. Ta oli juba niigi liiga palju rääkinud.

„Tüüpiline hullumeelne perekond,“ nentis Lily. „Miks ma küll ei imesta, et Max nad maha jättis.“

„Me... Kas... Kuidas?“ kokutas Kris. „Nemad jätsid ju meid maha.“

„Ma ei maganud, kui Max meid lahti haakis. Sid ja Angie viibisid sellel hetkel kõrvalvagunis. Ma olen väga kerge unega ja kuulen absoluutselt kõike,“ jutustas Lily. „Tänu sellele olen ma korduvalt

pääsenud vaia südamesse löömisest ja päikese käes surnuks põlemisest.“

„Aa...“ tegi Kris. Tal oli imestusest suu lahti vajunud.

„Ära võta südamesse,“ lohutas Lily. „Küllap olid Maxil omad põhjused selle

näitemängu korraldamiseks.“

„Tõenäoliselt kartis ta su elu pärast,“ vastas Kris, kui oli kõnevõime tagasi saanud. „Max ei tahtnud, et kordu... Kurat! Sellest ei tohtinud ma sulle rääkida!“ Ta lõi rusikaga vastu seina ja tõmbus valust kõverasse. „Raisk! See sein nägi palju pehmem välja!“ vandus ta.

„Korduks mis?“ Lily ei sallinud salatsemist. Kui midagi juba rääkima hakati, ei tohtinud lauset pooleli jätta. Nii polnud õiglane.

„Sellest peab Max sulle ise jutustama,“ ägas Kris haiget saanud sõrmenukke hõõrudes. „Anna andeks, aga ma tõesti ei tohi rohkem enam midagi rääkida. Selle käega pean

ma joonistama, kas tead. Neetud!“

Lily hõõrus rannet, mille ümber oli seotud Krisi saapapael. Nöör oli liiga tugevalt ümber ning takistas vere voolamist soontes. Erinevalt Krisist ei hakanud ta valjusti hädaldama, kuid tema mõtted olid siiski kuuldavad.

„Sul on vereringe?“ imestas Kris, unustades hetk tagasi suurt muret põhjustanud käevalu.

„Ei, ma toitun kuuvalgusest ja hingan läbi naha,“ vastas Lily. „Kuna sa ükskord aru saad, et ma olen inimene, mitte mingi elav laip?“

„Vampiirid on elavad surnud,“ jäi Kris oma teadmistele kindlaks. „Sa pidid surema, et selliseks saada, kas pole?“

„Ma olen elav inimene, kelle põhitoiduks on veri,“ täpsustas Lily. „Ma ei kannata päikesevalgust, aga seda ei talu ka päikeseallergia käes kannatavad inimesed. Kusjuures ma saan tugevat päiksekreemi kasutades natuke aega õues viibida. Igal juhul pole ma zombi ega mingit muud sorti ringi jalutav laip. Jäta see endale meelde!“

„Sa oled inimene,“ kordas Kris kuulekalt. „Ei tea, kas see härra, kes meid siia majutas, on samuti inimene?“

„Kurat seda teab,“ vandus Lily. „Tundus kuidagi kahtlase vennikesena. Eks näis, mis saab. Kui palju aega päikesetõusuni on jäänud?“

„Paar tundi,“ vastas Kris. "Süüa tahaks, aga mul pole sentigi taskus." 

Lily togis varbaga Maxi, kes magas endiselt sügavat und. „Ajame ta üles? Saad temaga koos tanklas toitu ostmas käia ja ma jään siia ootama.“

„Ta kardaks, et sa kaod jälle ära, kui me su üksi jätame,“ sõnas Kris ja ohkas raskelt. Kõht korises valjusti.

„Mine joo vett, kui nii väga näljane oled,“ soovitas Lily.

„Vett... Ma pakkisin kolm pakki kiirnuudleid hotellist kaasa,“ meenus Krisile. Ta tuhnis kotipõhjas, kuni leidis otsitud aarded. Õnnest särades läks Kris tutvuma kohaliku köögiga. Lily jäi teda ootama, laskevalmis revolver käes ning närvid pillikeeltena pingul. Uksest võis tulla Kris söögikausiga, aga sealt võis tulla ka keegi teine. Vampiiritar lootis siiralt, et ta Krisi kogemata maha ei lase. See naiivne narrike oli päris huvitav vestluskaaslane ja aitas hästi igavust peletada.

Max hakkas uuesti norskama. Ta polnud enne tänast kunagi varem norsanud. Miks just nüüd, kui Lily pidi ärkvel püsima ja ei saanud kõrvatroppe kasutades lärmi tegevat kaaslast ignoreerida?

„Saatan, tule ja vii mu hing põrgusse, et ma lõpuks ometi puhata saaksin,“ palvetas Lily laupa käeseljale toetades ja uinus endalegi märkamatult.