18. Red

Kris vaatas huviga, kuidas Lily lennujaama puhvetis kurgivõileiba näksis, ja kommenteeris: „Ma ei teadnudki, et vampiirid midagi peale vere söövad.“ Vampiiritar naeris valjusti, nagu oleks Kris midagi väga vaimukat öelnud ja virutas talle laua all saapaninaga vastu säärekonti.

„Ma olen kõigist eripäradest hoolimata inimene nagu sinagi,“ ütles Lily mesimagusa häälega, silmis välkumas viha Krisi suutmatuse pärast avalikus kohas enda keelt talitseda.

„Lily, harju sellega,“ lohutas Max, pühkides suunurgast hamburgerikastet. „Kris ongi selline pläralõug kes kõigepealt ütleb ja alles siis mõtleb.“

„Kummaline, et te nii kaua elus püsinud olete,“ pomises Lily vaevukuuldavalt ja nokkis välja dekolteesse pudenenud leivapuru, tõmmates sellega enda peale kõigi puhvetis viibivate meeste ja mõne üksiku naise pilgud.

„Kas sa teed seda meelega?“ küsis Max vaikselt. Ta tundus olevat millegi pärast pahane.

„Kas sa oled armukade?“ küsis Lily vastu. „Nii kena sinust.“

„Asi pole selles,“ sõnas Max. „Etendus sai läbi. Me peame sulanduma massi, et keegi meid hiljem enam ära ei tunneks. Sinu käitumine äratab liigselt tähelepanu."

Lily krimpsutas solvunult huuli ja tõmbas tagi hõlmad koomale. 

Üks mees kõrvallauast jõllitas neid endiselt. Ta tõusis püsti, kõndis aeglaselt lähemale ning hakkas ennast ohtrate vabanduste saatel esitlema:

„Tervist! Andestage, et ma teid tülitan... Mina olen Red. Vabandan veelkord, et käitun nii

pealetükkivalt.“ Ta kummarus Maxi kõrva juurde ja sosistas: „Mulle tundub, et te vajate öömaja.“

„Tänan, me saame hakkama,“ vastas Max temast instinktiivselt eemale tõmbudes. Ennast Rediks nimetanud mees ei andnud alla. Ta võttis endale tooli, lükkas selle laua äärde Krisi ja Maxi vahele ning võttis istet.

„Andke mulle palun andeks, aga ma jälgisin teid juba sellest hetkest saati, kui te lennukist maha astusite,“ jätkas Red. „Ma tundsin kohe, et te olete erilised. Eksinud, nagu te ennast nimetate. Olen teiesuguseid palju näinud. Ma annan neile öömaja. Kohanemisajaks. Pole kerge eksinuna võõras kohas hakkama saada.“

Redi jutt oli liiga hea, et seda uskuma jääda. Lõhnas lõksu järele. 

„Miks te meid aidata soovite?“ küsis Kris kulmu kergitades. Ta püüdis piiluda Redi teadvusesse, et plaanidest aimu saada, kuid ainus asi, mille Kris sai, oli tugev peavalu.

„Ma vajan seltskonda. Tahan suhelda omasuguste inimestega,“ vastas Red. „Vaadake, ma olen samuti eriline. Ma tean, kui raske on meiesugustel selles karmis maailmas kohaneda. Olen kõik põrgud läbi teinud ja tahan, et teistel natukenegi kergem oleks. Võite mind nimetada kogemusnõustajaks, kui soovite.“

„Kui palju te öömaja eest küsite?“ segas Lily vahele. Teda ei huvitanud Redi võimalikud

petuskeemid. Tal oli vaja kohta, kuhu päeval päikese eest peitu pugeda.

„Esimese nädala eest ei küsi ma midagi,“ vastas Red laialt naeratades nagu kinnisvaramaakler. „Mul on pakkuda ainult neli seina ja paar magamiskohta. Loodan, et see sobib teile.“

„Kas seal kardinad on?“ küsis Lily. Puhveti akende taha kogunesid esimesed päikesekiired ja ere valguslaik roomas aegamisi mööda põrandat laua suunas.

„Kardinad on,“ kinnitas Red. „Kas tulete siis?Ma ei palu teilt muud, kui minusuguse vanamehega aeg-ajalt juttu puhuda. Üksindus on üsna vilets asi, kas teate. Iseenese seltskond võib pikapeale päris tüütavaks muutuda.“ Ootamata kuulajate reaktsiooni, hakkas ta oma vaimukuse peale valjusti

itsitama. Iga hetkega sai üha rohkem selgeks, et selle mehe peas pole kõik korras.

„Meil on vaja natuke nõu pidada. Tuleme kohe tagasi,“ ütles Max ning tõusis lauast. Ta kutsus Krisi ja Lily endaga kaasa. Nad läksid ootesaali teises otsa tualettruumide juurde, kuuldekaugusest välja. Seinal rippuvalt peeglilt oli näha puhvet ja laud, mille taga Red oma uusi tuttavaid kannatlikult ootas.

„See mees on mingi friik, kes jahib eksinuid,“ sosistas Kris paaniliselt silmi pööritades. "Saad aru, ta blokeerib oma mõtteid!"

„Me peame riskima,“ vastas Max. „Võime ju alati põgeneda, kui tal peaks midagi plaanis olema.“ Tegelikult oli Red Maxi jaoks ülimalt vastumeelne, kuid teisi valikuvõimalusi praegu polnud.

„Aga kui tal on kamp kõrilõikajatest sõpru väljas ootamas? Ma tahaksin veel mõne aastakese elada,“ kahtles Kris. „Lähme parem hotelli ja elame seal nii kaua, kuni saame.“

„Ja kui enam ei saa, paned hotelli põlema ning otsime järgmise?“ küsis Max. „Kui me veel kaua nii jätkame, hakatakse meid verekoertega taga ajama.“

„Miks sa arvad, et juba ei aeta?“ küsis Kris dramaatiliselt kätega vehkides, nii et tema kirevad hilbud silmade ees vikerkaari moodustasid. „Mis siis, kui see tüüp ongi üks neist koertest? Kuulsid ise, ta jälitas meid lennukilt maha astumisest peale.“

„Kas sa tahad nüüd öelda, et Red käib meie kannul sinu püromaania kalduvuse pärast ja ta pakub meile ööbimiskohta, et sa sellel tule otsa paneksid?“ jõudis Max päris huvitava tõdemuseni.

„Otsustage kähku, päike tõuseb!“ sekkus Lily. 

„Võtame pakkumise vastu," otsustas Max. "Ma kannan hoolt, et teiega midagi ei juhtuks.“ 

Ta läks tagasi puhvetisse ja ütles nii vaikselt, et ainult Red teda kuulda võis: „Sul on õigus, me oleme eksinud. Me suudame palju enamat, kui sa ennist nägid. Võta seda kui hoiatust.“ 

Red noogutas agaralt, nii et rasvavolt tema lõua all lainetama hakkas, ning ajas ennast lauaservast kinni haarates kohmakalt püsti.

„Ärge pahandage,“ ütles ta. „Tahtsin ainult head. Tulge nüüd kõik lähemale ja...“

Lennujaam kadus nende ümbert nagu võluväel. Põgenikud leidsid end üsna armetu väljanägemisega toast. Seal oli tõepoolest ainult neli luitunud tapeediga seina, üks aken, raudjalgadega tool ja kaks räbaldunud madratsit. Akna ees rippus tumedate plekkidega kaetud kardin. Samasuguseid plekke võis näha ka tapeedi ja põranda peal. Red köhatas, vabandas jälle ning sõnas: „Ma tõesti loodan, et see sobib teile, sest paremat

mul pakkuda pole. Tulge kaasa, ma näitan teisi ruume.“

„Tänan, aga äkki vaataksime neid hiljem,“ vastas Max viisakalt. „Me sooviks alustuseks

reisiväsimuse välja puhata.“

„Muidugi,“ nõustus Red. „Kui midagi tarvis on, siis minu toa uks asub koridori lõpus. Kindlasti koputage, sest vahel pole ma külaliste tulekuks... Valmis. Olen väga tänulik, et te mu pakkumise vastu võtsite.“ Mees puges, külg ees, kitsast ukseavast välja ja läks põrandalaudade nagisedes oma tuppa. Tumeroheline värv koorus koridori seintelt koos krohviga ja lainetava linoleumiga kaetud põrand oli vist üle elanud mitu veeuputust. Max tõmbas toaukse kõvasti kinni ning küsis:  „Kas kellelgi nööri on?“

„Ega see ruum nüüd nii hull ka välja ei näe, et ennast üles pooma peaksid,“ vastas Kris ja hakkas saabaste pealt paelu lahti harutama.

Lily polnud temaga nõus ja pomises omaette: „Minu arvates on veel hullem.“

„Ma seon ühe otsa ukselingi ja teise enda külge,“ seletas Max. „Siis ma ärkan üles, kui keegi tulema peaks.“

„Kas see käib ikka väljapoole lahti?“ küsis Kris. Kõigi pead pöördusid üheaegselt ukse suunas. Lily oli esimene, kes kontrollis. Jah, käis küll. Järelikult pidi Maxi plaan toimima.

„Las valvan parem mina,“ haaras Lily ohjad enda kätte. „Ma olen kõige puhanum, sest magasin lennureisi aja ja mul on relv. Kris, Max, kui teil on vaja tualetti külastada, käige kähku ära. Muidu lasen teile hiljem kogemata kuuli kerre.“

„Mm... Tee seda parem kohe,“ õrritas Max. Kris lipsas kiiresti toast välja, sest erinevalt Maxist ei meeldinud talle valu ja kuulihaavad.

„Pervert,“ ütles Lily nii meela häälega, et Max tundis, kuidas tema sisse kogunenud hirm, armukadedus ja ebausaldus olematuks sulasid. Ta armastas seda naist. Lily surus oma huuled Maxi suule ja nad unustasid maailma enda ümber. 

Kirelummuse purustas Krisi hääl: „Noored, kui te jätkata soovite, siis võin vahikorra enda peale võtta.“

Lily rebis ennast vastumeelselt Maxi embusest lahti, võttis ainsa toas leiduva tooli, istus kaksiratsa selle peale ja lasi nööriotsa ümber oma vasaku käe siduda. Parema käega otsis ta püstolile sobivat kohta, et seda vajaduse korral võimalikult kiiresti kätte saada. Kui algeline inimjõul töötav valvesüsteem valmis sai, kontrollis Max üle, kas see ka päriselt toimib. Lily sihtis teda kuuelasulisega ja itsitas omaette nagu poolearuline.

„Plõks!“ tegi revolver. Lily oli proovi ajaks padrunid välja võtnud. Kõik toimis ja Lily võis nüüd valvesse asuda.

„Magage hästi, lapsukesed! Nähke unes ilusaid asju,“ soovis ta kõval toolil mugavamat asendit otsides. „Ega teid ei sega, kui ma suitsetan?“

„Palun jäta mulle ka üks sigaret,“ vastas Kris akna juurest. Ta püüdis igas ööbimiskohas magada aknale võimalikult lähedal, et ohu korral kiiresti põgeneda. Max vedas oma madratsi Lily kõrvale. Just siis, kui hakkas tunduma,et und ei tulegi, uinus Max nii sügavalt, nagu oleks keegi tema aju välja lülitanud.