16. Lend

Lend oli kestnud väga kaua. Vähemalt Maxile tundus nii. Ta toetas pea vastu pisikese akna ette tõmmatud rulood ja püüdis alla suruda

tungivat vajadust tualetti külastada, sest Lily oli tema õla najale tukkuma jäänud ja Max ei tahtnud naise und häirida.

See oli täiesti hullumeelne, kuidas nad suvalisi paberitükke passide asemel esitades turvakontrollist läbi lipsasid! Kui Max oma „dokumente“ näitas, läks kõik plaanipäraselt. Lily puhul asjad nii hästi ei sujunud. Range välimusega mees piidles läbi paksude prilliklaaside kordamööda Lily´t ja „dokumenti“. Miski ei klappinud, aga ta ei suutnud mõista, mis täpselt.

„Me abiellusime äsja. Võib-olla pole kõiki andmed teie süsteemis veel uuendatud,“ sekkus Max, puurides pilguga ametniku umbusklikesse silmadesse. Priliklaasid muutusid häguseks ja ametnik pidi need eest võtma, et üldse midagi näha. Ta andis võltsdokumendi Lily'le tagasi ja hakkas hajameelselt prille puhastama. Kõik, kes soovisid, said rahulikult edasi minna, sest turvaväravad jäid avatuks ja kontrolli teostama pidanud mees hõõrus endiselt prilliklaase. Soodsat juhust kasutades lipsas Kris koos teiste reisijatega läbi lahti unustatud turvaväravate ning püüdis hoolega oma kaaslasi mitte silmist kaotada.

Lily niuksatas läbi une ja hakkas kätega sihitult vehkima, justkui püüdes kedagi eemale tõrjuda. Max rahustas teda lohutavaid sõnu sosistades, mõeldes samal ajal, mida või keda võis üks verejanuline vampiiritar karta? Lily oli hulljulge nagu emalõvi. Muidu poleks ta Maxiga kaasa tulnud.

Väsinud aju tagumisest sopist ujusid välja varjul olnud muremõtted:

Kus ja kellega koos viibis Lily neil kahel ööl?

Miks Kris hotellile tule otsa pani?

Millal ma lõpuks ometi peldikusse pääsen?

Max nihutas vampiiritari pea väga ettevaatlikult Krisi õla peale ning astus üle naise pikkade sihvakate säärte ja Krisi kondiste põlvede lennuki kitsasse vahekäiku.

Üks suure kõhuga härra vaatas Maxi altkulmu nagu usumees paganat. Ometi nägi Max seekord üsna tavaline välja. Tema näol polnud esinemismeiki ega seljas karnevalikostüümi. Võib-olla sellele mehele lihtsalt ei meeldinud temast kõhnemad inimesed. 

Juureldes mõttes selle üle, kas tal on püksilukk lahti jäänud või mingi plekk riietel, mida näevad kõik teised peale tema enda, jõudis Max viimaks lennuki tualettruumi. Peeglisse vaadates suutis ta vaevu iseennast ära tunda. Maxi nägu oli koolnukahvatu, põsed lohku vajunud ja silmade ümber mustendasid tumedad sõõrid.

Vampiir on minust, surematust artistist, viimase elujõu välja imenud, mõtles mees kibedalt irvitama hakates. Kõige värskemad hambajäljed punetasid kaelal nagu kaks lilleõit, aga eelmised olid juba paranenud ning nendest polnud enam armigi alles. Muidugi ei

saanud hambajälgi võrrelda lõikehaavadega, mis paranesid peaaegu silmapilkselt, kuid Max oli siiski taastumisvõimeline ja endiselt elus, erinevalt Lily eelmistest ohvritest.

Ma pean lihtsalt natuke puhkama ja kõik saab jälle korda, lohutas ennast Max, kuid sügaval sisimas teadis ta, et vampiiri suudlused tapavad varem või hiljem nagu narkosõltuvus või surmahaigus.

Muusika kõrvaklappides karjumas, joonistas Kris visandit magavast Lily´st. Tema ümber kasvasid metsikud roosid. Okkalised varred tungisid magaja õrna ihu sisse, rajasid naha all käike ja kaevasid end välja nagu vaglad roiskuva liha sees. Sada aastat und nekrofiilist printsi saabumiseni. Ilmselge,

et Okasroosike oli vampiir. Tavaline inimene ei suudaks sada aastat magada ja siis uuesti ellu ärgata. Kris jõudis veel joonistada Okasroosikese huulte vahelt välja valguva verenire, kui kuulis Maxi tagasi tulemas ja pööras pildi peale kiiresti uue puhta lehe. 

Max nägi kohutav välja. Polnud ka ime – vend polnud juba mitu päeva korralikult söönud ega maganud. Kohe, kui lennuk maandub, sunnin Maxi sööma, lubas Kris endale endale ja sulges silmad. Lennuki maandumiseni oli jäänud piisavalt palju aega, et teha üks kosutav uinak.