13. Igatsus

Max kõndis juba kümnendat ringi ümber

voodite. Teist õhtut järjest. Kas Max päevasel ajal ka ringi jalutas, Kris ei teadnud, sest ta oli terve päeva maha maganud.

„Sa kulutad sedasi vaiba sisse augu,“ soigus Kris, kuid tema sõnad olid kurtidele kõrvadele. Voodid olid kokku lükatud ja Kris lamas ristseliti üle asemete, käed-jalad laiali nagu meritähel. Tema ümber vedelesid riided ja jalanõud segamini toiduainetega. Seina ääres mängis vaikselt pisike raadio. Max peatus, jäi korraks laulu kuulama ning vahetas siis raadiojaama.

„Hei, mulle meeldis see lugu!“ hüüdis Kris ja pööras nupu tagasi eelmisele kanalile. Lõõritades kaasa kurvale popp-laulule kaotatud armastusest, tegi ta voodi peal

hüpeldes keerulisi tantsusamme ning vehkis kaela ümber mässinud erksinise suleboaga hoogsalt laulu taktis.

„Kris...“ ütles Max.

Ei mingit vastust. Kõnetatu oli vajunud sügavale muusika lummusesse.

„Kris!“ karjus Max nii kõvasti kui suutis.

„Ah?“ ärkas Kris. "Minuga räägid või?"

Ei, seinaga räägin, mõtles Max ja hüüdis:

„Ma lähen välja ennast tuulutama! Kas sa tahad kaasa tulla?“

„Ma jään siia,“ vastas Kris tantsimist hetkekski katkestamata.

Max noogutas ja läks üksinda. Nii oligi parem. Ta vajas mõtete korrastamiseks vaikust ja värsket õhku.

Kus Lily ometi olla võis? Küllap lasi Ööliblikas jalga koos poolte varastatud krediitkaartidega. Max polnud neid üle

lugenud, aga naistest võis ju kõike uskuda. Kas otsida Lily't tänavanurkadelt või stripibaaridest?

Kurat võtaks, linna peal ringi liikumine oli ju ohtlik! Nüüd, kus nad kulutasid surnud mehe raha, võisid sinised vilkurid iga hetk lindpriide ilusa elu lõpetada. Huvitav, mitmesse turvakaamerasse nad oma näod juba jäädvustada olid jõudnud? 

Max tundis, et tal läks kõht tühjaks. Ta polnud Lily kadumisest saati midagi söönud.

Persse kõik! Uhkus, nälg ja janu kõige otsa, mõtles ta iseenda peale vihastades. Eemal

plinkisid keldribaari tuled. Just sinna oma muresid uputama Max suunduski.

Raadio mängis järjekordset melanhoolset armastuslaulu ja Kris ümises meloodiale kaasa. Temal polnud kedagi, kelle pärast hinge valutada. See tegi mõnikord pisut kurvaks.

„Sitt olla?“ küsis kellegi hääl. Kris kargas voodilt püsti nagu vedrunukk. Aknalaual istus Sid ja kõlgutas jalgu, kuid aken tema selja taga oli suletud. Numbritoa uks oli samuti lukus.

„Koputa, enne kui läbi seina tuled,“ pomises Kris pahuralt ja keeras raadio vaiksemaks. Graatsiliselt nagu kass hüppas Sid kõrgelt aknalaualt alla, maandus hääletult pehmele vaibale ning jäi voodi ette seisma, käed rinnal ristatud. Tal oli seljas valge ülikond ning härmakarva juuksed olid korralikult üle pea kammitud. Sid nägi välja nagu vahakuju tivoli kummitusmajas.

„Kus Max on?“ küsis Sid.

„Läks kuskile,“ vastas Kris õlgu kehitades.

„Ja jättis sinu siia?“ Sid vangutas pead.„Kahju, nii kahju...“ Tema hääl lausa nõretas

võltskaastundest. „Kuidas teil siis ilma minuta läinud on? Annate Maxi teatris täismajale etendusi ja ajate kõvasti pappi kokku?“

Kris põrnitses venda altkulmu ja vaikis.

„Kui sa Maxi näed,“ jätkas Sid, „siis ütle talle edasi, et Angie´t pole enam. Ta keeldus söömast ja tema olukorras, nagu sa isegi tead, polnud enam palju vaja, et...“ Sid köhatas. „Jäägu see Maxi

südametunnistusele.“

„Angie oli täiskasvanud inimene, kes jaksas ise lusikat suu juurde tõsta,“ sõnas Kris. Tal oli kahju, et õega nii juhtus, aga kindlasti polnud see Maxi süü.

„Tervita siis Maxi minu poolt. Ja anna mu sõnum edasi,“ ütles Sid hüvastijätuks, enne kui valge seinaga ühte sulas. Kris hingas sügavalt sisse ja välja ning sulges silmad. Oli see uni või tõelisus? Läbi suletud uste käimine polnud Sidi puhul midagi ebatavalist. See tüüp suutis eksisteerida mitmes paralleelses dimensioonis üheaegselt. Aga miks tuli Sid õe surmateadet tooma just siis, kui Maxi siin polnud? Kas ta ei julgenud oma noorema vennaga silmast silma kohtuda?

Äkitselt pähe tekkinud mõtte ajel kargas Kris püsti ja hakkas asju kokku pakkima. Mahajäetud majast kaasa võetud roosa jänes oli esimeste hädavajalike asjade hulgas, mis kiiruga kotti said topitud. Kris avas akna, viskas seljakoti alla, süütas kardinad põlema ja hüppas oma asjadele järgi. Kuigi hotellituba asus esimesel korrusel, oli aken siiski piisavalt kõrgel, et jalgu kõvale maapinnale kukkudes korralikult ära põrutada. Vaikselt oiates ja vandudes liipas Kris nagu haavatud kilpkonn mööda tänavat, saatjaks suitsualarmi läbilõikav kriiskamine.