12. Ciao!

„Ma juba andsin allkirja." Max vaatas hotelli valvelaua taga seisvale neiule sügavalt silma ja naeratas laialt. Administraator sattus korraks segadusse, vaatas paberit, mille allkirjalahtris polnud kriipsugi, punastas ja noogutas.

„Jah, muidugi andsite,“ vastas ta. „Palun vabandust.“

„Pole hullu,“ sõnas Max endiselt naeratades. Ta pöördus minekule, kuid tuli kohe laua juurde tagasi. „Ah jaa, peaaegu oleks meelest läinud! Paluks meid mitte segada. Me tuleme ja ütleme ise, kui midagi vajame.“

Neiu noogutas masinlikult, silmis klaasistunud pilk. Tahtmatult tõmblev nimetissõrm toksis arvuti klaviatuuril tühiku klahvi. Tundus, et selleks korraks oli tema tööpäev läbi saanud. 

Räsitud välimusega seltskond kõndis mööda kitsast koridori, otsides õige numbriga tuba . Valgete päevatekkidega kaetud laiad voodid, pehme vaip ja puhtusest säravad seinad olid midagi sellist, mida nad polnud enam ammu näinud. Või siiski – Lily oli veetnud öid oma klientidega sarnastes tubades, kuid ta pidi alati lahkuma enne hommikut, jättes endast maha verepritsmetega kaetud linad ja kellegi elutu keha. 

„Mida sa selle tüdrukuga tegid?“ küsis Lily pehmele voodile istuma vajudes. Ta oli juba päris kaua magamata ning tundis nüüd, kuidas voodi soojus teda enda sisse imeb.

„Pikk jutt,“ vastas Max. „Lühidalt kokku võttes pole mu veenmisoskusel kuigi pikaajalist mõju. Muidu elaksin juba ammu oma isiklikus lossis.“

„Miks sa talle ei öelnud, et me juba maksime? Krediiti oleks rohkem alles jäänud,“ jätkas Lily ka poolunes viibides Maxi küsitlemist. Tema silmad olid suletud ja helekollased juuksed katsid patja kuldse loorina.

„Maksmata jätmist olnuks lihtsam avastada kui andmata jäetud allkirja,“ seletas Max.

„Kaardi omanik saab üsna varsti teada, et me oleme seda siin hotellis kasutanud,“ leidis Lily järgmise takistuse. 

„Selle kaardi omanik ei saa enam midagi teada,“ sekkus Kris. „Aga mendid võivad küll meie jälgedes nuhkima hakata.“

„Sa tapsid ta?“ küsis Max sosinal, sest iial ei võinud teada, kui hästi või halvasti seinad läbi kostsid.

„Kogemata,“ tunnistas Kris. "Kasutasin vist liiga palju jõudu." 

Max vaikis ja silitas mõtlikult Lily siidiseid juukseid. Vampiiritar magas sügavalt ning tema kumerad rinnad tõusid ja vajusid hingamise taktis.

„Vaata, ta hingab,“ sosistas Max. „Vampiirid polegi kõndivad laibad.“

„Nii palju jama mõne krediitkaardi ja natukese sularaha pärast,“ jätkas Kris melanhoolselt. „Süüa tahaks.“

Äkiline teemamuutus ajas Maxi naerma. „Ükskõik, millest sa ka ei räägiks, jõuad lõpuks ikka toidu juurde.“

„Minu mao sisu on väljas tänava peal,“ sõnas Kris ning sirutas avatud pihuga käe. „Anna mulle toa võti, ma käin bensukas ära.“

„Sa ei pruugi valvelauast mööda pääseda. Tulen igaks juhuks kaasa,“ ütles Max ning tõmbas mantli selga. „Lähedal on kaubanduskeskus. Ma tõin sealt sulle vett, kui sa väljas oksendasid. Lily saab natuke aega üksinda hakkama. Suur tüdruk juba.“

Olles juba toauksest välja läinud, astus Max

veel korraks tagasi sisse ja otsis taskupõhjast välja Lily käekotist varastatud huilepulga. Ta kirjutas peeglile: „KÄIME POES. OLE TUBLI :)“

Kui Max ja Kris hotelli tagasi jõudsid, lisaks toidule kaasas kotid uute riietega, sest krediitkaardi limiit tundus olevat lõputu, leidsid nad eest tühja toa. 

Peeglile oli kirjutatud vaid üks sõna: „CIAO!“