11. Hääletajad
„Sõidad linna?“ küsis Lily magusalt naeratades, püüdes näost ära vajunud autojuhi mõtteid soovimatutelt kaasreisijatelt kõrvale juhtida. Rooli taga istuv kiilaspäine vuntsidega härra, kelle lihavasse näkku oli pitseeritud üle töötanud firmajuhi märk, mühatas nõusolevalt. Mehe riided olid silmnähtavalt uued, nagu ka tema kallis auto ja uhke käekell. Tõenäoliselt oli ta lootnud Lily käest saada kiiret naudingut mõõduka tasu eest.
„Mis sind küll sellisesse maakolkasse viis?“ nurrus Lily, libistades pikkade punaseks lakitud küüntega sõrmed justkui poolkogemata mehe põlvele. Autojuht hakkas kohe kiiremini hingama ja tõmbus näost punaseks. Paljal pealael pärlendasid higipiisad.
„Tööasjad,“ vastas ta, heites närvilisi pilke üle üla kaasreisijate suunas. Punnitav püksilukk andis aimu suurest huvist Lily vastu, kuid teda segas võõraste meeste kohalolu.
„Ära muretse, nemad ei sega meid,“ sosistas Lily. „ Nad on äsja armunud ja neid erutab see, kui keegi nende nähes... Tead küll... Ma lubasin pakkuda erilist kogemust. Kas sa aitad meid? Nad lihtsalt vaatavad ja võib-olla lõbutsevad natuke omavahel, ei midagi enamat.“
Kinnitamaks Lily sõnu, asetas Kris käe ümber Maxi õlgade. Kui vend tema kätt õlalt maha lükata üritas, vajutas Kris saapakannaga kõvasti tema varvaste peale. Teise käega hakkas Kris Maxi püksirihma kallal urgitsema.
Tundus, et autojuhti häiris tagaistmel toimuv, kuid Lily jätkas järjekindlalt oma tegevust ja ei andnud segadusse aetud härrale võimalust protesti avaldamiseks.
Samal ajal oli Kris rihma Maxi pükste pealt lahti harutanud. Sellest piisas, püksid võisid jalga jääda. Ta heitis tugeva täisnahast vöö ümber autojuhi jämeda kaela täpselt sellel hetkel, kui Lily kummardus lahti tõmmatud püksiluku kohale, et alustada tegevusega, mis tänaval töötades oli talle põhisissetuleku taganud. Autojuht püüdis asjatult rihma kaela ümbert ära tõmmata. Krisi pikad peenikesed sõrmed hoidsid silmust raudses haardes, kuni rabelev keha lõtvus ja külili vajus. Haaranud rooli enda kätte, parkis Lily auto tee äärde põõsaste vahele. Professionaali osavusega puistas ta läbi ohvri taskud ja auto kindalaeka. Max ja Kris lohistasid autojuhi raske kere autost välja ja lükkasid kraavi.
„Kas see tüüp jäi ellu?“ küsis Lily, kui nad poodud mehelt varastatud autoga linna poole kihutasid.
„Vist küll,“ vastas Max. „Kas sa telefoni ikka võtsid ära?“
„Loomulikult!“ vastas Lily. Taskuvarga nipid polnud temalegi võõrad.
„Siis on hästi,“ sõnas Max. Ta hoidis põlvedega rooli paigal ja sättis rihma tagasi pükste peale. Kris niheles reisikaaslaste selja taga, kuni tema kannatus katkes ning surus oma näo esiistmete vahele.
„Noored, ma ei tahaks teid segada,“ alustas ta, „aga mul oleks tõesti vaja üht peatust.“
Max pööras auto linnaäärsete garaažide vahele ja pidas seal kinni. Võõras, aga samas tuttavlik. Selliseid garaaže oli ta näinud eelmises, üle-eelmises ja veel eelnevates linnades. Igal pool üks ja sama, kuid ikka natuke teistmoodi.
„Lily, korja kõik vajalik kraam kokku ja mine autost välja!“ käskis Max. Vampiiritar kraamis vähegi väärtuslikuna tunduvad asjad mantli mahukatesse taskutesse. Max seisis eemal ja pidas vahti, et üleliigsed silmad neid nägema ei juhtuks.
„Kõik?“ küsis ta. Lily noogutas vastuseks.
„Hästi," kiitis Max ja hüüdis: "Kris, sinu kord!"
Hüütu tuli garaaži nurga tagant välja, kohendas pükse ja sulges silmad. Krisi ihu kattus üleni higiga ja õhk tema ümber muutus soojaks. Punane värv auto kapoti peal hakkas tasapisi mullitama. Minut hiljem oli see juba mustaks tõmbunud. Rehvid plahvatasid ning ülessulanud salongist hakkas erituma kirbet plastiku põlemishaisu. Max haaras venna varrukast ja tiris ta ohutusse kaugusesse. Selleks ajaks, kui auto üleni leekidesse lahvatas, oli kolmik juba ammu garaažide vahele kadunud.
Väljas hämardus, paneelmajade arvukates akendes süttisid tuled ja tundus, et siin ei kartnud keegi koletisi. Põgenikud istusid tühja mänguväljaku pingi peal reas ja Lily pidas puhkehetke sobivaks, et teha järjekordne suitsupaus.
„Nii et sina oskad mõttejõu abil asju põlema süüdata,“ sõnas ta mõtlikult. „Miks sa seda oskust siis ei kasutanud, kui me kurat teab mille eest põgenesime?“
„Sest ma ei taha seda teha,“ vastas Kris. Ta värises üleni, nagu kannataks kõrge palaviku käes. „Muuseas, ega kellegi juhtu vett olema?“ Max vandus endamisi ja pistis lähima poe suunas jooksu.
„Mis tal hakkas?“ küsis Lily. „On sinuga ikka kõik korras?“
„Mul tekib alati pärast asjade põlema süütamist vedelikupuud...“ Kris tõmbus äkilises krambihoos kõverasse ja oksendas asfaldile rohekat sappi.
„Jumal küll, Kris!“ Lily viskas sigareti käest ja tormas hädalise juurde.
„See on meie töö,“ sonis Kris samal ajal, kui Lily tema huuli taskurätiga puhastas. „Me oleme lindpriid. Pätid. Vargad, kaab...“ Krisi monoloogi katkestas järjekordne oksepurse. Max tuli joostes, kaasas kaheliitrine pudel mineraalveega. Lily haaras pudeli tema käest, keeras korgi pealt ja asetas hädalise huultele.
Kris jõi ahnelt ning ei lõpetanud enne, kui vesi otsa sai.
„Vabandust,“ ütles Max. „Ma tõesti ei tea, kuidas võisin sellise asja unustada.“
Kris tõmbas hinge, pungitas silmi, tatistas ja krooksus. „Peaasi, et mõni möödakäija kiirabi ei kutsuks,“ kähises ta. Õnneks ei liikunud nii hilisel kellaajal äärelinnas kuigi palju inimesi. Paar pidutsejat lärmasid kõrvalmaja rõdu peal ja viskasid tühjad õllepurgid alla asfaldile. Kuskil haugatas koer. Seejärel saabus vaikus. Max ja Lily aitasid Krisil jalule tõusta ja nad jätkasid teekonda, teadmata, kuhu see lõpuks välja viib.
Kommentaarid
Postita kommentaar