10. Monstrum

See polnud traktor ega piimaauto. Kõige rohkem sarnanes hiiglaslik roosteplekiline monstrum soomustatud kombainile.

Sõiduk seisis keset hoovi, mootor hirmuäratavalt valjusti urisemas. Kris  kartis, et see rauakolakas võib iga hetk õhku lennata, kuid ronis siiski kuulekalt masina metallist kõhtu. Maxi näoilmet vaadates võis arvata, et see, kelle või mille eest nad põgenema pidid, oli tunduvalt hullem kui plahvatusohtlik sõiduvahend. 

„Päikeselistel päevadel võib taolisest asjandusest päris palju kasu olla,“ kiitis Lily monstrumi sisemust hindavalt uurides. See oli seestpoolt palju avaram, kui väljast vaadates tundus. Kris kössitas kabiini tagumises nurgas, seljakott süles. Kotisuust rippusid väljad roosad jänesekõrvad

Max sikutas paaniliselt juhtkange ja vajutas nuppe. Ta oli elu jooksul igasuguseid masinaid juhtinud, aga sellist nägi Max esimest korda. Tundus, nagu oleks hirmust hullunud maakas sõiduvahendi kokku keevitanud vana soomuki vrakist, kõigist kättejuhtuvatest masinajuppidest, katuseplekist, kombainist ja vanarauast. Kahjuks tapeti meistrimees vahetult enne põgenemist. Max leidis kadunukese maised jäänused samast heinaküünist, kus imemasinat hoiti.

Monstrum nõksatas ja hakkas aeglaselt liikuma. See kündis üles terve majaesise ja tõmbas murukamara sisse sügavad vaod. Max sõitis kogemata üle pehkinud väravapostide ning riivas masina ees rippuva 

viljalõikuriga puukuuri nurka. Läbi juhikabiini kitsa vaateava paistis silmapiir nagu laiekraaniga filmis. Seda, mis selja taha ja külje peale jäi, nad ei näinud. 

Max parkis masina enne teele jõudmist võsa vahele ning ronis selle katusele, et vaadata, kas neil oli õnnestunud jälitaja kannult maha raputada. Mitte kedagi polnud näha. Silmapiiril mustendasid hoonete katuseharjad ning maanteel kihutasid autod. Maxile hakkas tunduma, et olend, kelle eest 

nad pagesid, oli kõigest tema kujutlusvõime vili, kuid miski pidi ometi inimesi sedavõrd palju hirmutama, et nad kõik sinnapaika jätsid ja põgenesid. 

„Õhk on puhas,“ teatas Max juhikabiini tagasi pugedes. Justkui tema sõnadele vastu vaieldes, mütsatas miski vastu masina tagaosa, nii et sõiduk roomikute peal õõtsuma hakkas. Max tõmbas närviliselt käigukangi. Ta lootis, et see polnud kütuseskaala, mille osuti nullile lähenema hakkas. Vastasel korral oleksid nad väga suure jama sisse sattunud.

„Mis see on?“ küsis Kris istmete vahelt läbi pugedes. Tema tähelepanu oli äratanud üks pisike punane nupp näidikupaneelil. Kris vajutas nupule. Kõlas kõrvulukustav pauk. Vaateava ette plärtsatas suur ligane tükk. Tükk hakkas aeglaselt mööda esiklaasi alla vajuma ning jättis enda järel limase raja.

„Vau!“ hüüdis Kris. „See oli tõepoolest äge!“ Ta sirutas käe, et uuesti nuppu vajutada, kuid sai Maxi käest vastu näppe.

„Ai! Mille eest?“ protestis Kris ning kobis solvunult nurka mossitama. Ta oli just praegu päästnud oma kaaslaste elu, aga nad isegi ei tänanud teda. See oli tohutult ebaõiglane!

„Ega päikest ei paista?“ küsis Lily, kobades põue peidetud sigarettide järele.

Max piilus ettevaatlikult luugi vahelt välja. „Pilves ja sajab endiselt,“ vastas ta monotoonselt nagu ilmateade. Puuokstelt pudenes alla veel üks limane lärakas. „Sajab kellegi kehaosi,“ täpsustas Max.

„Väga hea,“ ütles Lily ning süütas sigareti põlema. „Teie tehke, mida iganes soovite, aga mina lähen ja vaatan, kelle me just õhku lasime.“

„Mul pole õrna aimugi, kes või mis see olla võis,“ ütles Max saapaninaga üht limast tompu togides. Masina ümbrus nägi välja nagu miiniväli. Jäänuseid oli nii palju, et neist oleks jätkunud vähemalt kahe elevandi ehitamiseks.

„Sa ju nägid teda, enne kui põgenesime,“ tuletas Lily meelde ja vaatas murelikult taevast. Pilved hakkasid vaikselt hajuma.

„Oli see loom? Inimene? Midagi muud?“ päris Kris summutatud häälega. Ta oli kapuutsipaelad tihedalt kokku tõmmanud, nii et näost jäid nähtavale ainult nina ja suured tumedad hirmu täis silmad.

„Midagi muud,“ vastas Max napilt. Tegelikult polnudki ta koletist enne tükkideks laskmist päriselt näinud. See oli pigem tunne, mis füüsiliselt riivas, kõik ihukarvad püsti tõstis ja peas häirekellad sisse lülitas. Max ei teadnud isegi seda, kas koletisel olid hambad või tavatses ta ämbliku kombel oma ohvreid kehavedelikest kuivaks imeda. Alateadvus andis käsu põgenemiseks ja Max võttis seda kuulda. Sisetunne polnud teda veel kunagi alt vedanud.

„Päike tuleb kohe välja,“ ütles Lily. „Kas sõidame edasi või...“

„Ma annan sulle vihmamantli,“ sõnas Max. „Me äratame selle tankbainiga linnas liigselt tähelepanu. Parem hääletame mõne möödasõitva auto peale.“

Karnevalitoladele sarnanev veider kolmik jätkas teekonda jalgsi. Kummist kalamehekuub, mida Max vihmamantliks nimetas, ulatus Lily seljas peaaegu maani. Käised rippusid põlvini ja kapuuts tükkis varjama vaatevälja. Max kandis peas kõrget torukübarat. Kõhetu keha ümber lehviva dressipluusiga Kris kepsles mööda teeserva nagu hüpiknukk. Peast võetud kapuuts paljastas sassis juuksed ja klounimaalingu. Keegi ei märganud, millal Kris selle endale teha jõudis. Tõenäosus hääletades kellegi auto peale saada oli nullilähedane.