233. Kallis loll loom


Selleks, et vallutada õhupiraatide laev, läks Inglisilmal tarvis rohkemat kui relvajõudu. Ta pidi meeskonna vaimselt ette valmistama.  See, mida Inglisilm teha soovis, pidi toimuma unes. Unenäos võis Inglisilm minna kõikjale ja teha ükskõik mida.
Inglisilm ei suutnud uinuda. Adrenaliinitase oli liiga kõrge. Ta võttis sisse tableti, mis pidi aitama magama jääda, ning heitis voodile pikali. Samal ajal jälgisid teda kümned tähelepanelikud silmapaarid. Rotipoiss valvas Inglisilma loomsel kujul. Kohe, kui kallim unne oli vajunud, muutus Rotipoiss inimeseks. Ta tõmbas ihukatteks selga Inglisilma töötunked ning haaras kätte laetud automaadi. Rotipoiss ei teadnud, mida või keda Inglisilm seekord unenäost endaga kaasa tuua võis. Unenäod polnud pooltki nii selged kui ärkvel olles mõeldud mõtted. Rotipoiss nägi ainult ähmaseid varje, just nagu halva kvaliteediga videot vaadates. 

Umbes pool tundi hiljem hakkas Inglisilm vähkrema ja läbi une midagi arusaamatut pomisema. Tundus, et tema plaan ei kulgenud ootuspäraselt. Rotipoiss haaras ühe käega Inglisilma õlast, laskmata teise käega relvast lahti. 
"Ärka üles!" hüüdis ta. Inglisilm tegi valjemat häält, kuid unerohu mõju oli liiga tugev. Silmad avanesid, paljastades tühjad silmavalged. Ta nägi välja nagu kurjast vaimust vaevatu. 
"INGLISILM! ÄRKA!" röögatas Rotipoiss meeleheites. Hääl katkes ning asendus mulksuva surmakähinaga. Rotipoisi selja taha ilmunud õhupiraadi vahe nuga oli tema kaela kuni seljalülideni läbi lõiganud. Veel enne, kui relv Rotipoisi lõtvunud sõrmede vahelt maha kukkuda jõudis, haaras üles ärganud Inglisilm selle enda kätte ja täristas ühe hooga terve salve tühjaks. Habetunud röövel, kes oli just Rotipoisi teise ilma saatnud, langes raske mürtsatusega põrandale. Tema auguliseks tulistatud riided hakkasid tasapisi tumepunaseks värvuma. Inglisilm oleks meelsasti maha kõmmutanud ka ülejäänud meeskonnaliikmed, kuid jubedas unenäos läbielatu tegi üheseltmõistetavalt selgeks, et üksinda röövlilaeva tagasipöördumine olnuks selge enesetapp. Need tõpranahad oskasid rünnakuks valmis olla ka magades. Mis veel hullem, nii mõnelgi neist tundusid olevat samad võimed, mis Inglisilmal ja tema luupainaja - kaksikutel. 
"Miks sul oli vaja kaasa tulla?" sosistas Inglisilm Rotipoisi surnukeha kohale vajudes. "Sa loll loom, miks sul oli vaja tulla... Kallis..."

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

Kujutis
Mööda kuldse õhtuhämaruse looriga kaetud tänavaid kargles kuljuste kõlisedes ringi narrikostüümis tegelane. Tema ülesandeks oli kutsuda möödakäijaid osa saama suurejoonelisest vaatemängust.  Seda ta ka tegi, röökides kõigile, kes ette jääma juhtusid, et kätte on jõudnud harukordne võimalus osa saada millestki kordumatust ja enneolematust. Inimsilmad pole veel ealeski midagi taolist näinud. „Imeline Max esitab teile nüüd ja kohe erakordse, ainulaadse, sensatsioonilise illusiooni!“ kuulutas narrikostüümi kandev tegelane, keksides samal ajal läbi hõredavõitu vaatajaskonna lava suunas. Tehes topeltsalto, hüppas ta ennist välja reklaamitud Imelise Maxi kõrvale, haaras tõrviku ja puhus sellest välja hiiglasliku tulejoa.  Imelisest Maxist oleks nüüd pidanud järele jääma ainult paar imeliselt kõrbenud konti, kuid artist seisis pärast leekide vaibumist endiselt oma poodiumil, valgeks võõbatud näol mänglemas edev naeratus. Tegemist polnud kuigi originaalse illusiooniga, kuid see oli
Lisateave

256. Vaoshoitud sadism ja eksistentsiaalsed küsimused

"Sa ei saa mulle mõtlemist keelata!" hüüdis Jack õnnetult käsi laiutades. Inglisilm oli teistsugusel arvamusel. Ta pööras Jackile selja ja keeldus temaga suhtlemast, sest prussakapoiss oli julgenud mõelda kahetsevaid mõtteid, kuuldes Regina ja Maxi värskest suhtest.  "Tundub, et me ei saagi kuu aja pärast torti," sõnas täiskasvanute armudraamat jälginud Anita ohates.  "Tule kohvikusse, seal saad," lohutas Ella. "Robin annab mulle kõike, mida ma soovin." "Kas Robin on mees või naine?" küsis Anita kulmu kortsutades. "Minu klassis käib üks tüdruk nimega Robin. Aga meil on üks õpetaja sama nimega ja tema on mees." "Robin on nagu sinu ema, aga vastupidi," lausus Ella. "Ma loodan, et nad issiga uusi lapsi ei saa. Mulle piisab juba Mayast ja Marvinist. Nad on nii tüütud!" "Agnes on ka tüütu," mõistis Anita sõbranna muret. "Ma ei tohi tal aju õhku lasta, kui ta haugub ja nurka pissib. Ma ei viitsi te
Lisateave

47. Tiivad ja sõõrikud

Päike oli juba kõrgel ja tükkis akende ette riputatud tekkide vahelt vägisi läbi pugema, kuid vanamees polnud ikka veel tagasi tulnud. Aimates halba, läks Kris hammasratta juurde Sauronit otsima. Tagasi tuli ta väga halva uudisega.  Põgenikke ootas ees uus rännak, sest tööpostil hinge heitnud vanamehe korterisse nad kauaks jääda ei saanud. „Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et kõik vanainimesed, kellega me kohtume, surevad üsna varsti? Kõigepealt Esme, nüüd Sauron... Äkki peaksime endile mingi sildi seljale kleepima, mis vanurid meist eemale hoiaks?“ Kris jäi teistele toasolijatele küsivalt otsa vaatama. „Võib-olla pole sa veel märganud,“ alustas Max ettevaatlikult, „aga vanainimestel ongi kombeks ära surra. Ma ei tea veel ühtegi vanurit, kes oleks igavesti elama jäänud.“ „Ega keegi teda ei mürgitanud?“ küsis raamaturiiulite pealt tolmu pühkinud Alice. „Kas sa vaatasid tema kohvitassi ja toidunõud üle?“ „Mismoodi ma neid vaatama oleksin pidanud?“ küsis Kris. „Mul polnud vanameest o
Lisateave