170. Rotipoiss emarollis

Hoolimata Rotipoisi püüdlustest ei läinud Inglisilma tervis kuidagi paremaks. Ta köhis nii ööl kui päeval ning palavik püsis endiselt kõrgel. Nii ei jäänud Rotipoisil üle muud, kui kõikjal vedelev kola kiiresti kappidesse toppida ja kiirabi kutsuda. Ilma koristamata oleksid meedikud enne haigeni jõudmist oma jalaluud murdnud, vähemalt Rotipoisi kujutlustes.

"Kui arstid mu lastekodusse viivad, siis ma panen neil aju plahvatama," lubas Anita sõjakat poosi võttes. Tal oli Rotipoisi räägitud hirmujutt hästi meeles. 

"Keegi ei vii sind lastekodusse ja sa ei tohi inimesi tappa. Loomi ka mitte. Mitte kedagi, said aru?" küsis Rotipoiss närviliselt mööda tube joostes. Kõik vajalikud asjad olid kuhugi kadunud ja siis tuli Anita oma rumala jutuga. Super ajastus! 

"Kus su ema enda dokumente hoiab? Mul on neid vaja, arsti jaoks."

"Aga sa ju ise ütlesid, et kui arstid näevad, kus me elame, siis viiakse meid..." hakkas Anita vastu vaidlema, kuid Rotipoiss tõstis tõrjuvalt käe.

"Korista jänesepabulad põrandalt ja pane see elajas puuri! Kui toad korras on, ei vii keegi teid kuskile." Rotipoisi närvid hakkasid üles ütlema. Aeg möödus halastamatu kiirusega. Viimasel hetkel taipas ta vaadata Inglisilma telefoni kaante vahele ja leidis pangakaartide ning muu sodi vahelt vajaliku ID-kaardi. Halleluuja! hüüdis Rotipoiss mõttes. Samal hetkel kõlas koputus uksele. 

 

Meedikud uurisid Inglisilma asjaliku näoga ja rääkisid midagi omavahel. Nähes, et Inglisilma nähtav sugu ei sobinud kokku ID kaardil määratud sooga, ei tundunud arstid eriti üllatuvat. Küllap olid nad sarnaseid patsiente varemgi näinud. Saanud tema isikuandmete uurimisega ühele poole, küsiti Rotipoisi nime ja isikukoodi.

"Miks teil on vaja minu nime teada? Haige lamab voodil," imestas Rotipoiss.

Arstid ei jätnud jonni. Neil oli vaja teada, kellega Inglisilm koos elab ja kes laste eest vastutama jääb, kui Inglisilm haiglasse viiakse. 

"Haiglasse..." sosistasid ukseavas piiluvad lapsed omavahel. "Emme viiakse ära, sest me ei koristanud tube," leidis Kuu enda meelest loogilise seose. Kaaren nõustus temaga, korrates sõnu vastupidises järjekorras. Kaksikud vilkusid siia-sinna, nii et isegi kõike näinud meedikutel hakkas pilt silmade ees virvendama. 

"Ei taha emme haige!" hakkas Agnes töinama. Kuigi ta ei teadnud veel, mis on haigla, sai ta päris hästi aru, et punaste riietega inimesed soovisid temalt emmet ära võtta. Rotipoiss võttis nutva lapse sülle ning ütles arstide poole pöördudes: "Mu dokumendid varastati koos rahakotiga, aga saan teile oma andmed peast öelda. Minu nimi on Kristofer Kennet." Kuna Rotipoisil polnud nime ega dokumente kunagi olnud, pidi ta laenama Krisi identiteeti. Kalkuleerides kiiresti, kui palju universumi taaskäivitus Krisi vanust muuta võis, genereeris Rotipoiss selle põhjal õige sünniaastaga isikukoodi. Õnneks see sobis! Esimest korda tundis Rotipoiss, et kuueteistkümne aasta pikkusest soomukis elamisest, kus polnud teha muud, kui Krisi asjades tuhnida, oli lõpuks mingisugune kasu. 

"Ei, ma ei lähe kuskile..." vaidles tema ümber käiva kisa ja sagimise peale üles ärganud Inglisilm vastu. "Lapsed, pean laste juurde jääma."

"Selle pärast sa haiglaravi vajadki, et sind veel kauaks lastele jätkuks," lohutas Rotipoiss. "Ma hoolitsen laste eest. Me tuleme haiglasse sind vaatama. Sa ei jää sinna kauaks."

Agnes haakis ennast Inglisilma käe külge, tehes lahkumise veel raskemaks. Rotipoiss pidi hüsteeriliselt röökiva väikese tüdruku ema küljest vägisi lahti rebima, kuigi ta poleks seda kuidagi teha tahtnud. Ta tundis kuidas kogu selle nutu peale talle endalegi pisarad silmadesse kerkisid.

"Emme sureb ära," ütles Kaaren ja luristas nina. 

"Ära sureb emme," kinnitas Kuu, vahtides pingsalt aknast välja. Kiirabi autost oli näha ainult tagatulede punane kuma ja siis kadus seegi pimedusse.

"Mitu päeva emme haiglas peab olema?" küsis Miikael. Tema jaoks olid olulised ainult numbrid. Nagu oleks eelmistest jutupaunikutest veel vähe, teatas Anita: "Aga mina võtan jänese haiglasse kaasa! Kui keegi keelab mind, siis ta ajud plahvatavad."

"Käige te kõik potilaadale," lõi Rotipoiss käega. Agnes röökis endiselt tema vasakut kõrva kurdiks ja nõudis emmet. Kui Rotipoiss oli umbes kümme korda järjest lubanud, et nad lähevad juba homme haiglasse emmet vaatama, lasi laps ennast voodile panna ja nuttis ennast magama. 

Kuul ja Kaarnal oli võime viibida korraga kõikjal. Nad vilkusid täpselt jalus, ükskõik kuhu Rotipoiss astus. 

"Miks sa tulid tagasi? Miks sa enam laps pole?" küsisid tüdrukud. "Miks Kris enam siin ei ela? Tema sai meie eest hoolitsemisega palju paremini hakkama kui sina."

"Ma pean olema täiskasvanu, et teie eest hoolitseda, isegi kui see mul halvasti välja tuleb," seletas Rotipoiss sosinal. "Tasa, õde magab. Homme lähete kõik kooli ja lasteaeda."

"Sa lubasid meid viia emmet vaatama!" hüüdis Anita öörahu eirates. Ta ei kavatsenudki magama minna, kuigi kellaaeg lähenes juba südaööle.

"Lähmegi, kui olete koolis ja lasteaias ära käinud." Rotipoiss tundis, et ta pea plahvatab kohe. Mitte Anita pärast, vaid harjumatusest kõiki Inglisilma kohustusi enda õlule võtta. "On kooliasjad õpitud?" küsis ta.

"Jaa!" hüüdis Anita. "Aga jänes sõi mu matemaatika vihiku ära."

"Peaasi, et tal kõht lahti ei läheks," pomises Rotipoiss omaette ja kutsus Miikaeli teise tuppa: "Kuule, mul on sulle üks jutt." Ta lükkas ukse kinni ja küsis sosinal: "Kas sa tuleksid mulle homme töökotta appi? Ma oskan su emme moodi välja näha, aga autodest ei tea ma midagi. Samas vajab töö tegemist. Muidu meil pole varsti enam üldse raha."

"Hetkeseisuga on vaja Volkswagen Passati mootor vahetada ja Opelile uued piduriklotsid panna," raporteeris Miikael. 

"Suurepärane!" kiitis Rotipoiss Miikaeli õlale patsutades. Ideel oli jumet. "Mine nüüd ruttu magama. Homme ootab ees pikk ja raske päev."