131. Vere ja silmade pärast

Esikusse astudes märkas Lily esimesena Maxi musta värvi läikivaid saapaid. Ta oli tagasi tulnud. Lily ei teadnudki pärast kõike läbielatut, kas mehe saabumise üle rõõmustada või kurvastada. Vaikselt elutuppa hiilides nägi ta diivanil magavat Maxi, jalad üle käetoe rippumas. Sellisena tundus ta nii kõhetu ja haprana. Pisike kondikubu, just nagu tema karvutu kass. Loom pidi peremehe moodi olema. Kass-Lily lamas Maxi jalgade peal ja vaatas tulijat sellise näoga, nagu oleks tema majaomanik ja valvaks seda kaitsetut olendit, kes oma kõhna keha kohta üllatavalt valjusti norskas. Lily istus vaiba peale ja lihtsalt vaatas teda. Meest, kellesse ta oli kunagi armunud vere ja ilusate silmade pärast. Nüüd Lily enam verd ei vajanud, aga tunded olid endiselt alles. Pärast kõiki möödunud aastaid ja möödunud mehi, kui nii võis öelda. 
Kass sirutas ennast ja lõi Maxile küüned kintsu. Seejärel võttis ta hoogu ja hüppas diivanilt maha. Saagi loovutamine oli sooritatud. 
"Kuradi kass," pomises Max jalgu liigutades ja märkas äkki, et ta polegi toas ainus inimolend. "Tere, kallis."
"Nüüd siis olen kallis?" küsis Lily üllatunult kulme kergitades. Hoolivus ja armutunne asendusid kiiresti viha ja solvumisega. Mida see tüüp endast õige arvas?
"Ära hakka palun," ütles Max nii hädiselt, et Lily hetkega üles sulas. "Mul oli täna hull päev. Saatsin kõik perse ja tulin ära."
Kalender näitas pühapäeva. Tavaliselt ei käinud Max pühapäeval tööl.
"Kuskohast sa ära tulid?" küsis Lily.
"Töölt," vastas Max. "Neil oli mingi kuradi kaameraga ülekuulamine pühapäeva hommikul. Mulle aitab. Otsigu mõni teine kloun minu asemele. Ma võin neile soovitada üht sobivat."
Lily sulges silmad ja püüdis rahulikuks jääda. Kogu see ilus elu, mida nad elasid, seisis võlgadel. Võlgu maksis Max, sest Lily palgast jätkus vaevu toidu jaoks. Vägisi meenus lindpriidena veedetud aeg, kui neil polnud kodu, toitu ega riideid. 
"Mida sa edasi teha mõtled?" küsis Lily.
"Ma ei tea," vastas Max. "Võib-olla hakkame kõik koos jälle telgis elama ja vaimude abil tulevikku ennustama." Lily üllatunud näoilmet nähes kinnitas Max: "Ma mäletan nüüd kõike. Selle pärast ma tagasi tulingi."

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

263. Kivid ja viirukid ei too kedagi tagasi

Tsirkuselaev püsis vaiksena ning artistid istusid oma kajutites. Kedagi ei huvitanud, et juba homme pidi aset leidma viimane etendus ja peaproov oli ikka veel tegemata.  Stella ei suutnud siiski kuigi kaua oma toas püsida. Ta ladus vaikselt ümisedes kristalle ja poolvääriskive ümber Regina keha, kattis kõik õhulaevas leiduvad peeglid kinni ja tossutas viirukit. Stella tundus viibivat oma turvalises mullis. Tsirkuseartistid olid igasuguseid rituaale ja muid veidrusi näinud ning suhtusid Stella asjatoimetustesse mõistvalt. Kui see tal leinaga toime tulla aitas, mis siis ikka. Laevatekile suitsetama läinud Kris võttis viimaks siiski julguse kokku ning läks Stellaga juttu ajama. Mõned küsimused vajasid vastuseid. "Kuidas sul läinud on?" küsis ta sosinal.  Stella asetas viimase viiruki seinaprakku, luges pominal midagi palve sarnast ning jäi Krisile tõsiselt otsa vaatama.  "Minul? Läinud?" imestas ta. "Näed ju, et olen siin ja töötan klounina. Või mida sa teda tahts...
Lisateave

1.Imeline Max

Kujutis
Mööda kuldse õhtuhämaruse looriga kaetud tänavaid kargles kuljuste kõlisedes ringi narrikostüümis tegelane. Tema ülesandeks oli kutsuda möödakäijaid osa saama suurejoonelisest vaatemängust.  Seda ta ka tegi, röökides kõigile, kes ette jääma juhtusid, et kätte on jõudnud harukordne võimalus osa saada millestki kordumatust ja enneolematust. Inimsilmad pole veel ealeski midagi taolist näinud. „Imeline Max esitab teile nüüd ja kohe erakordse, ainulaadse, sensatsioonilise illusiooni!“ kuulutas narrikostüümi kandev tegelane, keksides samal ajal läbi hõredavõitu vaatajaskonna lava suunas. Tehes topeltsalto, hüppas ta ennist välja reklaamitud Imelise Maxi kõrvale, haaras tõrviku ja puhus sellest välja hiiglasliku tulejoa.  Imelisest Maxist oleks nüüd pidanud järele jääma ainult paar imeliselt kõrbenud konti, kuid artist seisis pärast leekide vaibumist endiselt oma poodiumil, valgeks võõbatud näol mänglemas edev naeratus. Tegemist polnud kuigi originaalse illusiooniga, kuid...
Lisateave

264. Kes oleks võinud arvata, et kõik just nii lõpeb?

Kujutis
Nähes Maxi üksinda lossi juurde tulemas, sai Robin kohe aru, et midagi oli valesti.  "Kus Niina on?" küsis Robin enne, kui Max midagi öelda jõudis. Nad seisid hoovis keset lumesadu. Kaksikud ootasid autos. Max neelatas ja otsis õigeid sõnu, kuigi ta oli selle kohtumise kümneid kordi eelnevalt peas läbi mänginud.  "Krisiga juhtus õnnetus..." alustas ta ning jäi vait. Sõnad said otsa. "Ta on surnud?" küsis Robin vaikselt, nii et lapsed ei kuuleks. Max noogutas.  "Mine tuppa. Ma tulen varsti tagasi," ütles Robin ja jättis Maxi lossi ukse ette seisma. Max saatis pilguga Robini auto tagatulesid. Elu läks edasi. Kaksikud oli vaja lasteaeda viia ja Ella oli vist juba poolel teel kooli, mis asus kodule üsna lähedal. Endamisi ohates katsus Max välisust. See oli lukustamata jäänud. Muidugi, Robin lubas ju varsti tagasi tulla. Nii imelik oli lossi astuda teades, et Krisi polnud enam. Suure saali maleruudline põrand ootas kannatamatult, et keegi sellel salto...
Lisateave