105. Rott

"Kuhu te enda arvates minema hakkate?" 

Rotipoiss jõudis Lillekese juurde täpselt siis, kui Inglisilm tahtis koos lastega ära sõitma hakata, kuid Kris polnud veel tagasi tulnud. See oli tema hipitank. Rotipoiss ei saanud lasta Krisi kalleimat vara lihtsalt minema viia. 

"Kuule, Kuule, ma juba tänasin sind ja su koera selle eest, et te mu vabaks lasite," vastas Inglisilm närviliselt katuseluugi serva trummeldades. "Kui tahad kaasa tulla, kobi sisse. Kui ei taha, jää siia. Aga ära mölise. Selge?"

"Kris tuleb kohe tagasi," jätkas Rotipoiss järjekindlalt. Tema kõrval seisnud koer hakkas vaikselt ära minema. Peremeest ei saanud enam kauemaks üksi jätta, sest hingeta keha võis muidu päriselt ära surra. Tundus, et Krisi mainimine mõjus, sest Inglisilm tõsines hetkeks. "Ma toon hipiromu talle tagasi, ausalt," pomises ta. "Lihtsalt laenan korraks, et lapsed ära viia."

"Viige koos," ütles Rotipoiss. Mida rohkem tal õnnestus aega võita, seda tõenäolisem oli, et Kris õigel hetkel tagasi jõuab.

"Inglisilm, mul on kõht tühi" hüüdis peenike hääl masina sisemusest. Sellest piisas, et panna Inglisilma otsustavalt luuki kinni tõmbama. Mootor käivitus ja hipitank veeres maanteele. Selleks ajaks, kui Kris, Lily ja Emma tagasi jõudsid, oli Lilleke juba silmist kadunud. Rotipoiss istus üksinda teeserval ning hüüdis enne, kui Kris midagi öelda jõudis: "Inglisilm lubas Lillekese tagasi tuua. Ta lihtsalt viib lapsed ära."

"Kuhu?" küsis Kris. Ta oli nii väsinud, et ei jaksanud enam vihastada ega muret tunda. Teadmine, et sõdurlapsed Inglisilmaga koos läksid, oli ühtaegu ärritav ja lohutav. Nad pidid nägema kohutavaid asju, aga vähemalt hoidis Inglisilm neil kõhud täis ja riided seljas. Kris lohutas ennast sellega, et tema enda lapsed, kelle hulka ta arvestas ka Rotipoisi, olid kõik alles, elus ja terved. Kristofer istus suures klaaspurgis, mida Lily hellalt oma süles hoidis. Emma põrnitses venda ühtaegu kadedalt ja huviga. Selliseid elukaid ikka iga päev näha ei saanud.

"Ma ei tea veel," vastas Rotipoiss. "Aga nad jõuavad varsti kohale." Ta tõstis üles parema käe, millel puudus labaosa. "Osa minust on Lillekeses."

"Rott," taipas Kris. "Oskad sa öelda, mis lastekodus juhtus?"

"Ma lasin koos Päikesetõusuga Inglisilma ja teised lastekodulapsed vabaks," ütles Rotipoiss. "Ülejäänuga said nad juba ise hakkama."

"Päikesetõus oli siin?" küsis Kris. Järelikult ei läinudki ta rändama, nagu lubanud oli. 

"Koerana, jah," vastas Rotipoiss.

Kui koerana, siis koerana. Igaühele oma loom. Kellele koer, kellele rott...

"Kes Valge Mehe maha lõi?" segas Emma vahele. 

"Inglisilm, kes siis veel?" sõnas Rotipoiss õlgu kehitades. 

Sidi puhul ei saanud surmas kunagi päris kindel olla. Lily soovil oli Kris pannud Sidi keha klaaskirstu paremaid aegu ootama. Ta ei teadnud, kas oskas seda masinavärki õigesti seadistada, aga andis endast parima. Keemiku käest ei saanud ka nõu küsida, sest tema pea ja keha olid üksteisest jõhkralt eraldatud ja sisikond laiali loobitud. Tundus, nagu oleks vabaks lastud kiskjatest koosnev loomaaed, mitte lastekodu. Ometi ei kaotanud Kris lootust kõike muuta. Temas peituv naiivne optimism oli miski, mida polnud võimalik murda.

Hommik oli lähedal, kuid kiiresti minnes oli neil võimalik baasi tagasi jõuda. Laastatud lastekodusse tagasi minna ei soovinud enam keegi. Väsinud ja räsitud seltskond jalutas mööda maanteed, just nagu vanadel aegadel. Samas polnud miski enam endine. Suured muutused olid alanud.